Miks me ei vali rahu? Lühike vastus selle küsimusele on: me ei vali rahu enda sees, sest läheme kaasa meie peas automaatselt toimuvate mentaalsete protsesside ja infotöötlusega, nagu meenutamine, analüüsimine, mõtlemine, planeerimine, hinnangute andmine ja kõik muu, mis meelele tööd pakub. Me ei märka, et selline asi meie peas toimub või kui märkamegi hetkeks, tundub pideva mõttemüra sees olek täiesti loomulik. Tegelikult on aga võimalik hakata teadlikult tekitama pause oma mõtlemisse ja iga selline väike sisemise vaikuse paus on rahu oaas.
Nii tahaks rahu, lihtsalt vaikselt olla ja hingata, kogu mõtlemine korraks kinni lülitada. Enamasti avaneb see võimalus meile aga ainult magamise ajal. See on ka põhjus, miks on nii raske lõdvestuda: meel töötab kogu aeg, töötleb ja söödab meile ette mingisugust infot, mis tekitab pingeseisundit. Keha tõmbub pingesse. Võib-olla sa oled üritanud mediteerida, hingamisele keskenduda, joogat teha või leidnud mõne muu võimaluse, et meelt vaigistada ja sisemist rahu kogeda. Ei olegi vaja olla vaimne guru, istuda iga päev tunde meditatsioonis või isegi mitte liikuda vaimsel teel, et hakata oma ellu sisemise vaikuse ja rahu pause tekitama. Seda oskust küll kahjuks koolis ei õpetata, aga igaüks saab ise tasapisi õppima ja harjutama hakata. Kas või lihtsalt sellepärast, et endal oleks hea ja rahulik olla. Olles kordki teadlikult kogenud mõttevaikust, tekib äratundmine, et ainult seda tahakski. Tegelikult tahakski ainult seda – vaikust enda sisse. Kõik muu võib olla, olemata olla, tahaks lihtsalt rahu.
Sinu meel muidugi nii ei arva ja siit tekibki tõrge, miks me rahu ei vali. Meelel on kogu aeg tööd vaja teha ja kui me usume, et kogu tema töö on igal hetkel vajalik, siis ei saagi pause tekitama hakata. Tundub, et katkestan midagi üliolulist. Muidugi on vaja ju praegu analüüsida seda, mis hetk tagasi juhtus või planeerida homset päeva. Just praegu on pooleli väga mõnus mõttemõlgutus oma tegemistest või hinnangu andmine teisele inimesele või olukorrale. Kui mul tuli praegu mälupilt eilsest päevast, siis kindlasti on vaja see lõpuni mõelda. Mõtteid on kogu aeg, mõtted ei saagi otsa, mitte kunagi. Ikka tulevad. Iseasi, kas uskuda, et kõik need on vajalikud ja lasta neil automaatselt juhtimine üle võtta või julgeda vahepeal ka mitte mõelda ja valida ise, millal mõtlen ja mida. Kui sa oled analüütilise loomuga inimene või lihtsalt ülikorralik ja tubli planeerija, siis võib olla isegi väga suur hirm mitte mõelda, analüüsida ja planeerida. Appi, appi, mul on vaja mõelda see mõte lõpuni! Aga, mis siis saab, kui ei mõtle? Kui tekitad hoopis teadlikult pausi oma mõttetöösse? Siis saabki rahu.
Kuidas tekitada pausi mõtlemisse? Üks lihtne nipp on võtta appi hingamise jälgimine. Hingamine on kogu aeg meiega. Kui sa märkad, et mõtled või isegi ei märka, aga tahaksid kogeda rahu, siis vali teadlikult jälgida paari oma hingetõmmet. Taju, kuidas toimub sissehingamine – kõht liigub ettepoole, rinnak kerkib, kuidas õhk liigub läbi nina või suu, mis su kehaga toimub, kui sa hingad. Pühendu korraks täielikult ühele hingetõmbele, sinu kõige olulisem ülesanne on praegu tajuda seda ühte hingetõmmet nii detailselt, kui suudad. Ja siis taju väljahingamist, kuidas kõht liigub allapoole, rinnak vajub. Ja veel üks täiesti pühendunud sisse-välja hingamine. Võib-olla sa isegi kuuled oma hingamise häält. Ära ürita hingata tavalisest sügavamalt, lihtsalt jälgi, kuidas su hingamine toimub, kui sügav, lühike, pikk või pinnapealne see on. Kui sa jälgid hingamist, siis hakkab see iseenesest tasapisi pikenema. Kui oled täielikult hõivatud millegi jälgimisega, kõik su tajud tegelevad sellega, siis ei ole mõttel ruumi, kuhu tulla. Siis ongi vaikus ja rahu. Kui mõte siiski lipsab vahele, too lihtsalt tähelepanu uuesti hingamisele tagasi. Sellest pole lugu midagi, see on meie meele tavapärane töö, kogu aeg mõtteid ette sööta. Sa ei ole sellepärast ebaõnnestunud, et ei suuda olla kohe mõttevaikuses. Arenema hakkab sinu teadlikkus: sa märkad, et mõtled ja saad valida, kas seda mõtet edasi mõelda või keskenduda hingamisele.
Seda harjutust võiks teha mitu-mitu korda päevas, nii tihti, kui meenub ja märgata, mis on need kavalad ja mõnusad mõtted, mis üritavad sind liinile tõmmata ja mille puhul tundub, et oot-oot, seda nüüd küll katkestada ei saa. Kas tõesti ei saa ja mis siis juhtub, kui ma valin praegu hoopis rahu? Kui mõte on väga hüplik ja hingamine lühike, siis võib juhtuda, et selline hingamise jälgimine muudab sind rahutuks ja hoopis ärritab. Siis võid proovida mõttepausi tekitamist kõndides. Astu aeglaselt ja teadlikult, tajudes oma jalataldu ja pinda taldade all igal sammul. Katsu kinni püüda iga väike taju ja detail, mida astudes märkad. Kui sobib, saad sinna juurde jälgida ka sisse- ja väljahingamist. Seda saab teha nii toas kui õues, igal pool.
Tõepoolest, on sinu valik, kas lähed kaasa mõttemeele lõputu tööga või otsustad tekitada sisemise vaikuse pausi. Alguses on see keeruline, aga tasapisi hakkab teadlikkus arenema ja pausi tekitamine muutub lihtsamaks. Pausid hakkavad ise tekkima. Võib-olla tundub, et sa tõesti ei viitsi sellega jännata või proovisid korra ja hoopis ärritusid või ei tekkinud mingisugust rahu. Ka see on okei. Sa võid uuesti proovida ja järjekindlalt harjutada (meelemustrite muutmine küsibki aega ja kannatlikkust), leiutada mõne sinu jaoks toimiva vaikuse kogemise nipi või võid ka mitte proovida. Tihtipeale ei muuda me midagi oma tegutsemises enne, kui on juba väga ebamugav, valus või hirmu tekitav olemine. Siis oleme valmis väikeseks eneseületuseks, mis võib ka alguses olla veidi ebamugav. Lihtsalt tea, et sul on alati olemas see valik – mõttepausi tekitamine ja vaikus. Rahu on kogu aeg olemas, igas hetkes, sinu sees, kui seda vaikselt kuulad. Rahu ei tule kuskilt väljast ja mitte kunagi (ka siis, kui see, too ja kolmas töö on tehtud, mure lahendatud või tuleb puhkus) ei hakka olema rahulik, kui sa rahu enda sisse ei loo. Aga kui sina oled valmis ja teed järjekindlalt teadlikkuse arendamise tööd iseendaga, on rahugi kohe sinuga.
Ole hoitud.