Me soovime tunda, et oleme osa millestki suuremast, et meie olemasolu ja teekond on olulised – vähemalt sama olulised kui kellelgi teisel. Tahame tunda, et pole oma rännakul üksi, et on teisi, kes jagavad meie rõõme ja valusid, segadust ja süütunnet, tunnet, nagu oleksime just tundmatusse hüpanud.
Me igatseme jagada oma kogemusi, tunda, et pole ainukesed, kes pingutavad, ja näha, et keegi veel usub meie pingutuste viljakusesse. Tahame luua sidemeid nendega, kes on sama üksi kui meie, ja tunda ühendust teise inimese poole ulatudes üle suure tühjuse.
Me soovime mõistmist – võimalust rääkida oma tunnetest ilma, et meid peetaks hulluks, olla kuulatud ja mõistetud. Tahame kuuluda – leida koha, kus tunneme end turvaliselt ja mugavalt, ilma hukkamõistu või üleoleku kartuseta, nagu oleksime kodus.
Mõnikord soovime kõik oma tunded ja mured seljataha jätta. Kuid tõde on, et mured jälitavad meid igale poole – olgu see kaheksatunnine autosõit või pikal lennureisil. Nad on alati meiega, meenutades meie tugevust ja vastupidavust. Me ei lase end murda, vaid tõuseme ja liigume edasi, teades, et elu toob alati midagi head.
Teadmine, et ka teised kogevad samu raskusi, aitab meil toime tulla. Me ei ole kunagi üksi, ükskõik kui väikesed või teistele arusaamatud meie mured ka poleks. Ükskõik kui palju kurbust, süütunnet või eksinudolekut me tunneme, on alati keegi, kes tunneb samamoodi.
Me kõik tahame teada, et me pole päris üksi. Ja sügaval sisimas teame, et see on tõsi