See näiliselt väike muutus, mida me oma elus teeme, võib osutuda keerukamaks, kui algselt arvasime. See nõuab meilt ausust ja julgust olla truud iseendale, olles samal ajal teadlikud, et me pole eksimatud. Sageli on see ebamugav, sest see sunnib meid astuma välja oma harjumuspärastest mustritest ja silmitsi seisma oma tõelise minaga.
Kui silmitsi seisame mingi probleemiga, mis on sageli tingitud muutustest, kipume endasse tõmbuma. See tõmbumine juurdub hirmust näida ebatäiuslikuna või kaotada kontroll olukorra üle. Selle taga peitub sügav vajadus teiste heakskiidu järele, mis on tihti juurdunud meie lapsepõlvest. Juba varajasest east õpime, et „head“ lapsed saavad täiskasvanute heakskiidu. Samuti kogeme hirmu tagasilükkamise ees, kui midagi läheb „valesti“.
Meie lapsepõlves kujunenud arusaam, et armastus ja heakskiit on tingimuslikud, paneb meid ennast tingimuslikult armastama. See tähendab, et me kritiseerime ja süüdistame ennast, kui midagi läheb „valesti“. Enamasti teeme seda omaette, kuna kardame teiste kriitikat ja süüdistusi, nagu lapsepõlves.
See viib meid olukorda, kus varjame oma tõelisi tundeid ja tõelist mina, eriti rasketel aegadel. Tõmbume endasse ja tõrjume teisi, kartes, et nad võivad meid süüdistada või kritiseerida. Kuid just siis, kui me end kõige enam tõrjume, on lähedased inimesed valmis pakkuma tuge. Kas poleks mitte imeline pakkuda seda tuge kellelegi, keda armastame, või oma lapsele, kui neil on raske? See on meie esmane instinkt. Kuidas me siis tunneme, kui meid sel kriitilisel hetkel tõrjutakse?
Kui me mõistame, et teised inimesed – need, kes meid armastavad – soovivad meid tõeliselt aidata, hakkame mõistma, et abi vastuvõtmine on üks elu olulisemaid aspekte. Me kõik, olenemata meie ametitest, olgu selleks fotograafid, juhid, arstid või lauljad, püüame oma töö kaudu aidata teisi. See teadmine võib aidata meil kergemini vastu võtta abi, olgu see siis professionaalilt või lähedaselt inimeselt.
Miks peaksime endasse tõmbumise ja teiste tõrjumisega muutma teistele raskemaks meie aitamise, kui just seda abi me kõige enam vajame? Kui võtame ühendust teistega, võtame tegelikult ühendust iseendaga. Teise inimesega suhtlemine viib meid välja oma lõputust sisemisest monoloogist ja loob ruumi välisele dialoogile. Selles dialoogis võib teine inimene tuua uut energiat ja pakkuda erinevat vaatenurka, nähes meid sellistena, nagu me tegelikult oleme.
See paradoks näitab, et mõnikord peame endast välja astuma, et leida tee enda sisse. See muutus eeldab ausust iseenda suhtes ja julgust olla see, kes me tegelikult oleme – inimesed, kes pole täiuslikud, kuid kes on pühendunud pidevale kasvule ja enesearengule.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
