Armastuse kohta öeldakse sageli, et see teeb haiget. Et see murrab südame, jätab hinge haavad ja paneb inimese kannatama. Kuid kui vaadata sügavamale, siis selgub midagi hoopis teistsugust – armastus ise ei ole kunagi valu allikas. Valu sünnib hoopis seal, kus armastus puudub, katkeb või ei saa vabalt voolata.
See, mis teeb haiget, on üksindus – tunne, et keegi ei näe sind päriselt, ei kuule sind ega hoia sind oma südames. See vaikus, mis tekib kahe inimese vahele, kui sõnad jäävad ütlemata ja tunded jagamata. See on tühjus, mis ei ole armastus, vaid selle puudumine.
Haiget teeb ka eemale tõukamine – hetk, mil sa avad oma südame ja sind ei võeta vastu. Kui sind ei valita, ei märgata või kui keegi otsustab sinust lahti lasta, kuigi sina oleksid tahtnud jääda. See ei ole armastus, mis haiget teeb, vaid see murdumine, mis tekib siis, kui side katkeb.
Kaotuse valu on samuti sügav. Kui keegi, keda sa armastad, kaob sinu elust – olgu see siis lahkumise, aja või elu enda tõttu – jääb alles tühimik, mida on raske täita. Kuid ka siin ei ole süüdi armastus. Vastupidi – just armastus teeb selle inimese sinu jaoks nii oluliseks, et tema puudumine tundub talumatu.
Kadedus ja hirm kaotada on samuti tunded, mis võivad tunduda armastuse osana, kuid tegelikult sünnivad need ebakindlusest. Need on varjud, mis tekivad siis, kui inimene ei tunne end piisavana või kardab, et midagi ilusat võib temalt ära võetud saada.
Armastus ise on midagi hoopis muud. See on pehme, toetav ja elav jõud, mis ei murra, vaid ehitab. Tõeline armastus ei tekita valu – see loob turvatunde, kus inimene saab olla tema ise, ilma maskideta ja hirmuta. See on tunne, mis ei sunni, vaid lubab. Mis ei võta, vaid annab.
Kui armastus on päriselt kohal, siis see ei tee sind väiksemaks, vaid suuremaks. See ei võta sinult jõudu, vaid annab seda juurde. See ei pane sind kahtlema oma väärtuses, vaid tuletab iga päev meelde, kui oluline ja eriline sa oled.
Ja just seepärast on armastus ka ainus asi, mis suudab valu tervendada. Kui oled haiget saanud, ei ole lahenduseks sulguda või loobuda tundmast. Lahendus on leida uuesti tee armastuseni – olgu see siis teise inimese kaudu või iseenda sees. Armastus on see, mis suudab murdunud südame kokku panna, anda lootust ja panna sind taas uskuma.
Seega ei tasu karta armastust. Tasub hoopis õppida eristama, mis on armastus ja mis on selle puudumine. Valu ei tule armastusest – see tuleb katkestusest, hirmust ja kaotusest.
Hoia seda inimest, kes on sinu kõrval. Mitte sellepärast, et kardad teda kaotada, vaid sellepärast, et armastus on haruldane ja väärtuslik. Kui keegi on valinud olla sinu kõrval siiralt ja päriselt, siis see on kingitus, mida ei tasu iseenesestmõistetavana võtta.
Armastus ei tee haiget. Armastus ravib.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
