Olen jõudnud arusaamiseni, kui piiratud minu vaatenurk mõnikord olnud on ja kui paljudel hetkedel minu elus oleksin ma võinud teistsuguseid valikuid teha. Mõistsin, et olen sageli käitunud mõtlematult või kiirustades, ilma tagajärgi kaalumata. Vaadates tagasi, näen selgelt, kuidas erinevad otsused oleksid võinud mu eluteed oluliselt mõjutada. Kuid ma ei heida endale seda enam ette – ma olen leppinud, et eksimine on inimlik ja elu osa.
Ma ei ole enam enda peale vihane. Vastupidi, ma olen hakanud mõistma, et vigade tegemine ja nendest õppimine on elu loomulik osa. See on protsess, mis aitab meil kasvada, areneda ja saada paremateks inimesteks. Ma olen õppinud, et vigade eest end süüdistamine ei ole konstruktiivne. Pigem on tähtis mõista nende vigade tagajärgi ja õppida neist, et tulevikus paremaid valikuid teha.
Olen mõistnud, et kui ma ei võta õppetunde oma vigadest, võin lõpuks avastada, et minu elu on möödunud kahetsustes ja pettumustes. See teadmine on mulle selgeks teinud, et elu pole mitte karm õpetaja, vaid pigem juhendaja, kes meid katsumuste ja kogemuste kaudu kasvatab. Elu ei ole mitte meie vastane, vaid pigem platvorm, mille kaudu me saame õppida, kasvada ja areneda.
Sellest arusaamisest lähtuvalt olen ma hakanud oma elu teadlikumalt elama. Ma püüan oma vigadest õppida ja kasutada neid sildadena tuleviku poole, kus ma saan olla tugevam, targem ja enesekindlam. Ma tean nüüd, et mida kiiremini ma oma õppetundidest kinni haaran, seda rohkem on mul võimalusi muuta oma elu ja mõjutada positiivselt neid, kes minu ümber on. Minu eesmärk on elada elu, mis on täis tähendust ja eesmärki, mitte lasta päevadel lihtsalt mööduda kahetsuste ja „mis oleks kui” küsimuste rägastikus.
