Valu ei kao üleöö. Ta ei lahku ukse pauguga ega jäta hüvastijättu. Ta võib jääda veel mõneks ajaks, meenutada end vaiksetel hetkedel ja tuletada meelde teed, mida oled pidanud käima. Aga ühel hetkel juhtub midagi olulist – valu lakkab olemast see, mis sind juhib. Ta ei ole enam sinu keskpunkt ega määra, kes sa oled.
Sa hakkad märkama, et su otsused ei sünni enam ainult kaitseks, hirmust või ellujäämisest. Hing hakkab tasapisi sirutuma millegi uue poole – rahu, selguse, iseendaks olemise poole. Valu ei kao võib-olla täielikult, kuid ta muutub taustaks, mitte peategelaseks.
Ja just siin algabki midagi uut. Mitte suure pauguga, vaid vaikselt. Algus, mida oled kaua oodanud, ei pruugi tunduda dramaatiline ega silmapaistev. See on hetk, kus sa tunned: ma ei ole enam see, kellele haiget tehti – ma olen see, kes jäi alles.
See algus ei küsi, kas sa oled valmis. Ta tuleb siis, kui oled piisavalt kaua kandnud. Ja sellest piisab.
Loe teisi mõtteterasi SIIT
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
