Elus on hetki, mil me jääme hiljaks. Mitte ainult kohtumistesse või rongile, vaid ka südametesse, võimalustesse ja mõistmisse. Me arvame, et meil on veel aega. Et inimesed ootavad. Et ust võib koputada homme. Aga vahel jõuame me koputama alles siis, kui teine on juba väsinud ootamast.
Ja ometi… vahel avatakse meile ikkagi. Vahel teeb keegi ukse lahti, kuigi me tulime liiga hilja. Mitte seepärast, et neil oleks kohustus või et nad poleks haiget saanud, vaid sest nende süda on suurem kui meie hilinemine.
Sellised inimesed on haruldased.
Nad ei loe meile moraali, ei loe sekundeid ega tuleta meelde, kui kaua me eemal olime. Nad lihtsalt avavad. Nende tegu ütleb rohkem kui tuhat sõna: “Ma näen su puudumist, aga annan sulle veel koha oma elus.”
Seda ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt.
Sest ukse avamine ei tähenda, et haav ei valuta. See ei tähenda, et ootus ei olnud kurnav või et pettumus ei elaks kuskil sügaval edasi. Aga see tähendab andestust. Julgust. Hoolimist. Ja armastust, mis ei mõõda aega, vaid väärtustab kohalolu, isegi kui see tuli hiljem, kui oleks pidanud.
Me ei saa alati muuta minevikku, aga me saame austada neid, kes ei lasknud ukselukku keerata.
Kui keegi avab sulle ukse, kuigi sa koputasid liiga hilja – ära kõnni sealt sisse tummalt ja külmalt. Astu üle läve tänuga. Vaata silma. Ütle: “Ma tean, et ma hilinesin. Aga mul on hea meel, et sa ikka veel olemas oled.”
Väärusta neid, kes ootavad. Väärusta neid, kes andestavad. Ja eelkõige – ära jäta enam kunagi koputamist viimasele hetkele.
