Mul on süda raske ja meel mõru. Ma ei ole inimene, kes kipub oma muresid kohe kurtma, aga seekord tunnen, et pean selle välja ütlema.
Minu väimees ei soovi meiega koos elada. Mitte seepärast, et meil oleks kehvad suhted. Me suhtleme viisakalt ja isegi soojalt, aga kooselamise mõte lükatakse alati resoluutselt kõrvale. „Minu uhkus ei luba,“ ütleb ta.
Aga kummaline on see, et kui perel on rahaliselt raske või on vaja mingit praktilist abi – olgu selleks arved, lastega aitamine, auto parandamine või toidukoti ukse taha toomine –, siis uhkus ei sega sugugi. Siis võetakse vastu kõik, ilma küsimata, tänamata ja vahel isegi märkamatult, nagu oleks see enesestmõistetav.
Ma ei oota tänu. Ma aitan, sest see on mu pere. Aga minus tekib küsimus: kas uhkus kehtib ainult siis, kui on tarvis piire tõmmata ja end distantseerida? Kas see pole mitte valikuline uhkus?
Ma ei taha, et ta end alaväärsena tunneks. Ma ei taha ka kellelegi „pähe istuda“. Ma olen lihtsalt ema ja vanaema, kes soovib lähedust, mõistmist ja soojemat kontakti. Mitte ilmtingimata kooselu, vaid lähedust – et me ei peaks üksteisest elama ainult läbi vajaduste ja argipäeva.
Kui uhkus tõukab eemale, aga vajadus toob tagasi, siis tekib tunne, et inimene on kohal ainult siis, kui midagi vaja on. Ja see teeb haiget.
Austus ei tähenda ainult kaugust ja iseseisvust. Austus tähendab ka ausust, koostööd ja hoolimist. Ja uhkus, kui ta päriselt on uhkus, võiks samuti kanda väärikust – ka siis, kui abi tuleb vastu võtta, mitte ainult siis, kui seda saab keeldumiseks kasutada.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
