Elus on hetki, mil meie sisemine kompass näib olevat segaduses, meie mõtted tiirlevad ümber hirmude ja ebakindluste ning meie südamed on kahtluste raskuse all lookas. Need on hetked, mil meie otsaesised kortsuvad muredest, kui meie mõistus ketrab lugematuid stsenaariume, mis kõik näivad viivat meid üha sügavamale ebakindluse sohu. Sellistel hetkedel võime tunda, et oleme oma saatuselt küsinud liiga palju, kui soovime ette teada iga oma sammu tagajärge. Kuid just siis on oluline mõista sügavamat tõde, mis peitub elu voogavas olemuses – vahel peame me lihtsalt laskma lahti.
Me peame lõpetama muretsemise, selle lõputu sisemise dialoogi, mis ei lase meil nautida praegust hetke oma eheduses. Me peame lõpetama ülemõtlemise, mis muudab iga valiku risttee nii lõpmatuks, et me kaotame silmist oma sihi. Me peame lõpetama kahtlemise, sest kahtlused on need varjud meie meeles, mis takistavad meil nägemast päikesetõusu võimalusi, mis iga päev meie ees koidab.
Me peame õppima usaldama – mitte pimesi, vaid sügava teadmisega, et universumil on meie jaoks plaan. Iga sündmus, iga kokkusattumus ja iga “juhuslik” kohtumine on orkestreeritud suurema jõu poolt, mis meie piiratud perspektiivist võib tunduda arusaamatu. Me ei pruugi hetkel mõista, miks asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad, kuid võib-olla polegi see meie jaoks praegu vajalik.
Võib-olla ei lähe asjad täpselt nii, nagu me oleme plaaninud. Meie unistused ja soovid võivad vormuda hoopis teisiti, kui meie ootused ette näevad. Kuid see ei tähenda, et lõpptulemus oleks vähem väärtuslik või ilus. Tegelikult võib just see ümbersõnastatud lugu osutuda meie elu kõige rikkalikumaks peatükiks.
Me peame mõistma, et elu ei ole alati lineaarne tee, kus igal valikul on kohe nähtav ja loogiline tagajärg. Elu on pigem kui jõgi, mis voolab omasoodu, tihti keerutades ja pööreldes, viies meid läbi ootamatute maastike. Nii nagu jõgi ei kahtle oma suunas, ei peaks ka meie kahtlema oma teekonnal.
Võtame siis hetke, et hingata sügavalt sisse ja lasta oma muremõtted minna, lastes neil hajuda nagu hommikune udu päikesetõusu käes. Me oleme just seal, kus me peame olema, ja me liigume just selles suunas, kus meie hing soovib minna. Ja kui me suudame usaldada seda teekonda, võime avastada, et see, mis meid ees ootab, ületab kõik meie metsikumadki unistused.