Ühel päeval, kui aeg on justkui peatunud ja meie südame tuiksooned on kooskõlas universumi rütmiga, astub meie ellu see õige inimene. See võib juhtuda ootamatult, hiilides meie päevadesse vaikselt, kuid kindlalt, või saabub äkiline äratundmine hetkes, mis on nii selge ja määrav, et tundub, nagu kõik varasem on olnud vaid ettevalmistus selleks kohtumiseks.
See õige inimene ei pruugi olla vigadeta ega ideaalne, kuid nad on täiuslikud meie jaoks, täiendades meie puudujääke, rikastades meie maailmavaadet ja tuues meie ellu tasakaalu, millest me varem teadlikudki polnud. Nad on peegel, mis kajastab meie tõelist mina, ja võti, mis avab uksed varjatud ruumidesse meie hinges.
Ja kui nad kord saabuvad, siis me mõistame. Me mõistame, miks mõned armastused pidid minema, miks mõned sidemed pidid purunema. Iga eelnev kohtumine, iga valus hüvastijätt oli vaid samm teekonnal, mis viis meid selle hetkeni. Me hakkame tänama neid varjusid minevikust, sest ilma nendeta ei oleks meid vormitud inimesteks, kes oleme täna — piisavalt tugevad, et hoida, piisavalt tarkad, et mõista, ja piisavalt julged, et armastada uuesti.
Need, kes meie teelt lahkusid, jätavad meile kingituse — nad õpetavad meid armastama, kaotama ja kasvama. Me õpime, et igal kohtumisel on oma tähendus ja igal lahkumisel oma eesmärk. Me hakkame mõistma, et isegi südamevalu kaudu toidetakse meie hingi, valmistades meid ette selleks armastuseks, mis on tõeline ja määrav.
Kui me lõpuks kohtume selle õige inimesega, tõuseme me kõrgemale oma kahtlustest ja hirmudest. Me leiame end tänulikena kõige eest, mis on juhtunud, sest iga samm, iga komistuskivi on meid viinud siia — silmitsi tõelise armastusega, mis on meid oodanud läbi aegade, kannatlikult ja kindlalt.