Ühel hetkel jõuab igaühe ellu see õige inimene – keegi, kelle tulek tundub kui kauaoodatud kergendus ja sügav rahu. See inimene on justkui vastus küsimustele, mida me ei teadnud endal olevat, ja puudutus kohtades, mis olid seni nähtamatult valutavad.
Tema olemasolu paneb meid ümber hindama mineviku teekonda, kõiki neid suhteid ja inimesi, kes ühel või teisel põhjusel meie kõrval enam ei ole. Kord tundus, et nende lahkumine jättis tühimiku, kuid nüüd mõistame, et just see tühjus oli vajalik, et me saaksime avada end millelegi suuremale ja tõelisemale. Me hakkame tundma tänulikkust nende eest, kes lahkusid, sest nad vabastasid ruumi selle jaoks, kes pidi päriselt meie ellu jõudma.
Ja selle tänutunde kaudu õpime me, et igal lahkumisel on oma põhjus, iga kaotus on tegelikult uus algus ning kõik need katkestused on viinud meid sinna, kus me olema peame – koos inimesega, kelle jaoks oleme valmis tervikuna avanema.