Inimesed on nagu ilm…

Inimesed on nagu ilm – ettearvamatu, muutlik ja võimatu täielikult kontrollida. Nii nagu me ei saa käsu peale vihmapilvi hajutada ega päikesel käskida pilvede tagant paista, ei suuda me ka teisi inimesi oma tahtele vastavalt muuta. Ja ometi on inimese loomuses pidev püüdlus – me soovime suunata, mõjutada ja vormida neid, kes meie ümber, justkui võiksime nende kaudu oma maailma korrastada ja täiuslikuks teha. Kuid see püüdlus on eksitav. Me ei mõista, et tegelikult on ainult üks inimene, keda saame tõeliselt muuta – iseennast.

Aeg-ajalt sunnib elu meid sellest tõsiasjast aru saama. Tavaliselt toimub see hetk pärast pikki aastaid, mil oleme kulutanud oma energiat teiste muutmisele, lootes, et nende käitumise korrigeerimine tooks meile rahu ja rahulolu. Alles siis, kui väsimus ja pettumus meid maha murravad, avastame tõe: kogu see energia ja aeg on kulunud asjatult, liiva jooksnud. Tekib tunne, et oleme raisanud väärtuslikke hetki, ja tahaksime tagasi minna, uuesti alustada, seekord teades, et ainus tõeline muutus saab toimuda meie sees.

Siiski, vaatamata sellele elutarkusele, jätkavad paljud noored samade vigade kordamist. Need, kes seisavad oma elutee alguses, tunnevad end tihti võitmatuna ja arvavad, et nende teekond on erandlik. Nad usuvad, et saavad vältida kõiki komistuskive, mida teised on oma teel kohanud, ega usu, et ajalugu võiks nendega korduda. Nende enesekindlus ja julgus viivad nad samadele radadele, mida paljud enne neid on astunud – tihti uskumata, et midagi võiks kunagi valesti minna.

Ja nii jätkub inimkonna lõputu tants: ühed püüavad maailma ja teisi muuta, samas kui teised astuvad julgelt mineviku jälgedes, lootuses, et seekord on kõik teisiti. Kuid aja möödudes mõistavad ka nemad, et elu on keeruline ja selle mustrid tihti paratamatult korduvad. Igaüks meist peab lõpuks oma vigadest õppima ning lõpuks jõuab kätte hetk, mil tunnistame endale, et tõeline jõud peitub iseenda muutmises, mitte teiste või maailma kontrollimises.