Kui soovime tõeliselt õppida tundma inimest, siis ei piisa vaid sellest, mida me kuuleme teistelt tema kohta. Sageli kuuleme inimesi hindamas ja kujundamas arvamusi põhjalikult läbimõeldud sõnade või väikeste, süütute näiliselt tühiste märkuste kaudu, mis, tegelikult, võivad peita palju enamat. Kuid see, mida räägitakse teiste inimeste kohta, ei pruugi alati olla tõde, ega anna meile kogu pilti inimesest, keda me proovime mõista. Selle asemel tasub pöörata tähelepanu sellele, mida see inimene räägib teiste kohta – just see, kuidas ta suhtub oma kaaslastesse, kuidas ta neid hindab ja millised on tema sõnad nende suunas.
See, mida inimene räägib teiste kohta, on peegel tema sisemisest maailmast. Me kipume oma mõtteid ja tundeid peegeldama oma suhtluses, tihti teadmata, et need väljenduvad meie igapäevastes vestlustes, jutuvadas või tähelepanekutes. Kui inimene räägib teiste inimestega siiralt ja lahkelt, on see sageli märk tema oma avatud südame ja empaatia olemasolust. Kui aga ta räägib halvasti või mõistab inimesi hukka, võib see peegeldada sisemist rahulolematust või isegi varjatud valu, mida ta võib kanda oma südames.
Inimese suhtumine oma kaaslastesse on sageli seotud tema isikliku maailmavaatega ja tema endaga rahu saavutamise tasemega. Kui inimene on rahul oma eluga, suudab ta sageli ka teistele andestada ja neid mõista. Ta ei otsi pidevalt vigu ega halvusta teiste valikuid, sest tal on piisavalt kindel ja tasakaalukas enesetunne, et aktsepteerida erinevusi. Selline inimene on teadlik oma enda piirangutest, aga samas tunneb ta ka teiste inimeste inimlikkust ja on valmis olema toetav.
Vastupidi, kui inimene räägib teiste kohta halvustavalt, võib see viidata sisemisele ebakindlusele või rahulolematusele, mida ta ise kogeb. Need, kes pidevalt otsivad vigu või süüdistavad teisi, võivad olla ebamugavad omaenda elu või enesehinnangu suhtes. Nad võivad projitseerida oma hirmud ja mured teistele, et vältida oma probleemide teadvustamist. Sellised inimesed võivad jääda oma ettekujutustes kinni, elades pidevas kahtluses ja hirmus, mitte tundes end vaba ja rahulolevana.
Kuid on ka neid, kelle sõnad ja tegevused on täis armastust, headust ja soovi maailma muuta. Neid inimesi kuulates võime me märkida, kuidas nad räägivad oma pereliikmetest, sõpradest, kolleegidest ja isegi täiesti võõrastest inimestest suure lugupidamise ja mõistmisega. See ei tähenda, et nad oleksid naiivsed ega näeks maailma tegelikke probleeme, aga nad on valmis nendega toimetulema lahkuse ja empaatia abil. See on märk sisemisest tugevusest – jõud, mis ei seisne ainult jõhkruses või välisest võimus, vaid oskuses olla tasakaalus ka kõige keerulisemates olukordades.
Kuidas me siis saame õppida hindama seda, mida inimene räägib teistest? Üks viis on kuulata tema vestlusi ka siis, kui ta ei tea, et teda kuulatakse. Inimesed kipuvad olema oma kõige autentsemad siis, kui nad ei tunne end üleliia jälgituna. Kui nad räägivad oma kogemustest ja tähelepanekutest, võib see anda meelerahu, et mõista, kas nende sõnad on kooskõlas nende tegudega või mitte.
Veelgi enam, tasub vaadata seda, kuidas inimene suhtleb nende, keda ta on pidanud kõige lähedasemateks. Sageli on meeleolu ja sõnakasutus lähedastes suhetes kõige ausam ja otsekohesem. Kas ta räägib oma lähedastest armastuse ja austusega või on ta kriitiline ja tõrjuv? Kuidas ta räägib oma lastest, vanematest, partneritest või sõpradest? Need on olulised näitajad, mis aitavad meil mõista, kas tema hing on täis armastust ja lahkust või on ta kannatanud, tundes, et tema elu on läbi raskuste ja takistuste.
Lõpuks, kuulamine on kunst. See ei seisne ainult sõnade kuulamises, vaid ka nende taga oleva energia ja emotsioonide mõistmises. Kui me püüame sügavamalt kuulata ja tähele panna seda, mida inimene räägib teistest, võib see avada meile tee mitte ainult teiste mõistmiseks, vaid ka omaenda enesemõistmiseks ja empaatia arendamiseks. Sest tõeline tarkus peitub tihti mitte selles, mida me räägime, vaid selles, kuidas me mõistame ja hindame seda, mida räägivad teised.
