See näiliselt lihtne muutus aga nõuab meilt vahel midagi, millega me ei ole harjunud ja seetõttu tunneme end ebamugavalt. Seesama lihtne muutus nõuab meilt ausust ja julgust jääda iseendaks, kellekski, kes ei ole eksimatu.
Põhjus, miks me kipume tavaliselt endasse tõmbuma, kui mingi probleem- mis tavaliselt kerkis esile millestki, mis muutus- on selles, et me kardame end näidata ebatäiuslikuna või kellel pole asjad „kontrolli“ all. Selle all omakorda peitub suur vajadus heakskiidu järele.
Kuidas siis nii?
Lapsena sai meist enamik selgeks, et täiskasvanute heakskiidu ärateenimiseks pidime olema „head“ lapsed. Samas saime tunda hirmu selle ees, kui midagi läheb „valesti“.
Meie hirm (midagi on „valesti“) kaotada armastust (heakskiitu) panebki meid ennast armastama neil samadel tingimustel nagu lapsepõlves, kus hirm ja arm valati ühte karikasse.
Seega, kui midagi juhtub „valesti“ minema ja meil on probleem, siis on meil äärmiselt kerge ennast kritiseerida ning olnus süüdistada. Ja muidugi teeme me seda omaette, enesesse tõmbudes, muidu teeksid ju seda teised, nagu lapsepõlveski. Nii me jõuamegi sinna, kus peidame oma emotsioone ja tõelist mina, kui meil on raske. Tõmbume enesesse ja tõrjume teisi, kui potensiaalseid süüdistajaid ja kritiseerijaid.
Ning saatuse nöögina just täpselt neil kordadel tahavad tegelikult armastavad inimesed meile toeks olla. Kas Sina ei taha olla toeks armsale inimesele või oma lapsele, kui tal on raske? Muidugi tahad. See on Su esimene mõte. Ja kuidas me tunneme end, kui meid sel hetkel tõrjutakse?
Kui me usaldame, et teistega on samamoodi. Kui me usume, et meid armastavad inimesed tahavadki meid aidata. Siis jõuame arusaamiseni, et see ongi maailmas üks olulisemaid asju mida teeme. Me kõik siin maailmas püüame kedagi aidata. Ka meie ametid- fotograafid, esimehed, arstid, lauljad jne.- on kõik selleks, et aidata kellelgi teisel saada, mida ta vajab.
Võibolla see teadmine teeb meil kergemaks abi vastuvõtmise- professionaalilt või armsalt inimeselt.
Miks peaksime tegema, endasse tõmbumise- ja tõrjumisega, teistele raskemaks meid aidata, kui just abi on see, mida me vajame, ja nimelt seda meid armastavad inimesed tahavadki ju meile pakkuda?
Kui võtad ühendust kellegi teisega, ükskõik kellega, võtad Sa tegelikult ühendust iseendaga. Sest teise inimesega ühenduse võtmine tõmbab Sind su lakkamatust sisemisest dialoogist välisesse dialoogi. Välises dialoogis saab teine inimene tuua uut energiat ja pakkuda erinevat vaatenurka. Teine inimene näeb meid siis sellisena nagu me tegelikult oleme.
Ja siinkohal ilmneb paradoks: mõnikord peame endast välja astuma, et enda sisse pääseda.
Ainukene eeldus selleks muutuseks on ausus enda vastu ja julgus jääda iseendaks, kellekski, kes ei ole täiuslik.
Olge Hoitud!
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
