Kas see on üldse võimalik? Elada nii, et kannatusi ei ole. On küll, aga selleks on vajalik liikuda enda sees teisele tasandile kui see, millel tavaliselt elame. Meie tavaliseks tegutsemisalgeks on ego-tasand. See ei ole iseenesest halb, lihtsalt sellel tasandil elamine toob endaga kaasa kannatamise ühel või teisel moel. Kannatus võib olla see, et tunneme millestki puudust; pole rahul oma elu või konkreetse olukorraga; mõne inimese käitumisega või iseendaga; kogeme tundeid, mida ei tahaks tunda; ka haigused on kannatus; hirmud; kontakti puudmine endaga; tunne, et tahaks midagi muud, aga ei tea, mida. Seda rida võiks lõputult jätkata, sest ego-tasandil liikudes võib põhimõtteliselt kõik, mida kogeme, muutuda kannatuseks.
Ka rahulolu, rõõm või armastusetunne kellegi vastu võib muutuda kannatuseks, sest järgmises olukorras võib sellest ootamatult saada kurbus, rahulolematus või viha. Kui elame sellel tasandil, oleme lükata-tõugata kõigest, mis meie ümber toimub, puudub sisemine kese, mis meid hoiaks rahus mis iganes olukorras. Aga me ei oska sellest kesemest võib-olla isegi mitte puudust tunda, sest kannatustega elamine on muutunud nii loomulikuks.
Ego-tasandil elades me tavaliselt ei märka, et kannatust reaalselt olemas ei olegi. On ainult olukord, millele oma peas paneme kannatusesildi külge: see ei peaks nii olema, olen rohkem väärt, kuidas ta sai mulle niimoodi öelda, see on ebaõiglane.
Päriselt on olemas ainult olukord ja mis iganes olukord see ka ei oleks, mõnikord tõesti raske ja suurt valu tekitav, kannatus saab sellest siis, kui me ise tunneme, et kannatame selles olukorras. Ka kõige valusamad ja keerulisemad hetked, mis elus ette võivad tulla, ei pruugi olla kannatus, kui näeme, et see on lihtsalt üks olukord ja sinna juurde tekivad meil teatud tunded: viha, kurbus, valu, hirm või midagi muud. Siis on olukord ja tunded, aga ei pea olema kannatust. Võib olla lihtsalt rahulik märkamine: siin on olukord ja siin on minu tunded selle asja osas, nii lihtsalt on praegu.Teen kõik, mis saan, et hakkama saada.
Nii lihtsalt on praegu. Tavaliselt põhjustavad palju kannatusi igasugused mina-küsimused. Mida minust arvatakse? Mida mina teistest arvan? Kuidas hakkama saan? Mul oleks veel vaja…. Minuga käituti ebaõiglaselt. Kellelgi teisel on midagi rohkem või tundub, et ta on ise mingil moel minust “rohkem”.
Ma ei ole suutnud piisavalt…… Ka nendest mina-küsimustest, mis esialgu tunduvad rõõmu ja uhkustunnet tekitavad, võib ühtäkki saada kannatus. Uhkusest saavutatu üle võib saada hirm, et järgmine kord ei suuda nii palju. Uhkusest omatava üle (olgu selleks siis asjad, välimus, isiksus, oskused või muud) võib saada hirm ja kurbus, sest kuskilt ilmub äkki keegi, kes omab, oskab ja suudab veel rohkem. Rõõmust, et olen sellises toredas olukorras praegu, võib saada järgmisel hetkel rahulolematus, sest enam ei ole asjad nii, nagu mulle meeldiks. Ego-tasandil elamise iseloomulikuks jooneks ongi pidev kõikumine siia-sinna. Ühel hetkel võib kõik olla väga hästi, aga järgmisel enam mitte ja siis on kohe kannatus.
Teiseks võimaluseks on elada südametasandil. Sellel viibime tavaliselt ainult hetkiti ning võib tunduda, et kogu aeg selles olekus elada on isegi ebareaalne. See on lihtsalt nii kaugel sellest, mida igapäevaselt kogeme. Tegelikult on südametasandil elamine täiesti reaalne ja võimalik meie kõigi jaoks, lihtsalt see vajab tööd iseendaga, et selleni jõuda. Südametasandil elades oleme oma südamega tugevalt ühendatud ja südames on kogu aeg armastusetunne. See ei ole armastus mitte kellegi vastu, see on lihtsalt armastus. Et teada saada, mis tunne see on, mõtle korraks kellegi peale, kelle vastu tunned suurt ja hella armastust, hoia seda tunnet oma südames. Nüüd võta see inimene pildilt ära ja jääb ainult tunne.
Kuidas oleks niimoodi tunda kogu aeg, ükskõik, mida teed, terve päev otsa? Ja nii, et see tunne pole üldse seotud mitte kellegagi, see on kõigest täiesti sõltumata ja kogu aeg Sinu südames olemas. Kui selline tunne on südames, siis Sa saad armastada kõike ja kõiki, absoluutselt igas olukorras. Seegi vajab harjutamist, aga on võimalik. Olukorras, kus muidu oleksid vihastunud, saad lihtsalt armastada seda inimest või muud põhjust, mis oleks muidu viha ajendiks. Kõiki valusaid hetki ja ebameeldivaid kogemusi, mis on olnud, võid lihtsalt armastada. Kõiki inimesi võid armastada, ka neid, kes on Sulle kõvasti haiget teinud. Ego-tasandil elades tundub see tõesti üsna ebareaalne, südametasandil olles aga loomulik.
Südametasandil elades on lisaks armastusele südames ka tänutunne. Tänulik võib olla kõige eest. Seegi võib tunduda uskumatu – kuidas ma saan olla tänulik valusate kogemuste ja raskuste eest? Kuidas saan olla tänulik, kui minu teele satub mõni inimene, kes teeb mulle väga palju liiga? Kuidas saan olla tänulik, kui mu elu on hetkel täielik jama või osa sellest teeb mind õnnetuks? See on suur sisemine väljakutse – olla tänulik kõige eest. Aga proovi! Selle harjutamine aitab S
ind nii palju südametasandile lähemale. Südametasandil elades ei kao kuskile olukorrad, mis varem meile kannatusi põhjustasid. Ikka juhtub asju, mis ei meeldi, mida ei taha ning kogeme igasuguseid tundeid. Aga südames olles saame kõik need hetked armastuse ja tänuga vastu võtta. Meie südames on nii palju armastust, et saame kõik selle, mida kogeme, armastusega täita.
Või siis oleme lihtsalt teadlikud: siin on selline olukord, minu tunded on sellised. Asjad on praegu nii. Elu on elu, nii nagu ta on. Mulle ei meeldi kõik, mis siin toimub…aga oot, see on juba mina-küsimus. See on juba ego-tasand, kuhu liigun, kui siit edasi mõtisklema hakkan, mis ja miks mulle täpselt ei meeldi. Olen lihtsalt tänulik ja armastan. Nii on hea olla ja kõik hakkab minu elus kergemini sujuma. Kuidas saada südametasandile?
Ühest suurest hüppest ei piisa ja hetkega imet ei juhtu. Suur hüpe on see tõesti, aga koosneb paljudest pisikestest sammudest, mida saad igapäevaselt astuda. Põhimõtteliselt saad Sa igal hetkel valida, kas veedad selle ego- või südametasandil. Ja sellest piisabki. Lihtsalt liigud ühe hetke kaupa ning mida rohkem neid hetki tekib, kui valid südames olemise, seda lähemale liigud südametasandile. Olulised sammud sellel teel, millest mööda ei pääse, kui tahad tõesti püsivalt südametasandile jõuda, on järgmised.
Esiteks, enda ja oma südame armastamine. Armastus enda ja oma südame vastu on see, mis hakkab Su südames armastusetunnet kasvatama, nii et seda saab üks hetk piisavalt palju, jagamaks kõigile ja kõigele. Räägi endaga, oma südame ja kehaga armastavalt. Avalda endale armastust. Kindlasti oled Sa avaldanud armastust kellelegi teisele oma elus, püüa nüüd avaldada iseendale. Kui see tundub esialgu raske, võid jällegi kujutada ette kedagi, keda armastad, hoida seda tunnet enda sees ja siis suunata iseendale – annan endale seda armastust, mida annan muidu teisele. Kui ikka tundub raske, siis võid rääkida armastavalt oma südamega, näiteks nii, nagu räägiksid muidu oma kallimaga.
Ka nii hakkab armastusetunne südames kasvama ja varsti on seda piisavalt, et saaksid ennast armastada. Teiseks, kui armastusetunne hakkab südames suuremaks kasvama, siis on oluline jagada seda ka väljapoole. Avalda enda sees armastust kõigile inimestele, kellega suhtled, kõigile olukordadele ja miks mitte ka asjadele, oma toidule, joogile.
Kindlasti kõigile neile ja kõigele sellele, mis Sinus valusaid tundeid tekitab. Kui suudad tunda armastust kellegi või millegi sellise vastu, siis aitab see südamel palju enam avaneda. Ja kolmandaks, südametasandile koos egoga ei pääse. Et sinna pääseda, on vaja teadlikuks saada, mis on ego Sinu sees, kuidas ta ennast näitab ning kogu seda tantsu ja tralli, mida ta põhjustab, enda sees jälgida.
Eckhart Tolle on oma raamatutes nii põhjalikult egost kirjutanud, et seda ümber jutustada pole mõtet. Kui Sa ei ole veel lugenud, siis loe kindlasti ning kui oled valmis, siis võib see lugemiskogemus olla Sinu kannatustest vaba elu algus. Kui Sa tahaksid liikuda lähemale südametasandile, aga kõik eelnev tundus liiga palju olevat ning Sa ei ole valmis nii pühendunult ja põhjalikult asjaga tegelema, siis on veel üks võimalus, kuidas vähendada ego ja suurendada südame jõudu. Mis iganes olukorras oled (ja eriti kehtib see keeruliste, rahulolematust, viha, ärritust põhjustavate hetkede kohta), küsi endalt: mida on vaja selles hetkes, et tuua siia rahu, valgust, armastust? Mida saan praegu teha, et tuua siia olukorda rahu ja armastust?
Võib-olla, et otsustan vihastamise asemel andestada, ei ole nii kaua solvunud, ütlen midagi ilusat, avaldan armastust, jään rahulikuks kui ka kõik teised on ärritunud, avaldan tänu, toetan kedagi, kes vajab tuge, annan midagi ära kellelegi, kes seda enam vajab, võtan iseendale aega, et säilitada oma rahu. See võib tunduda väike asi, aga tegelikult aidata nii palju.
Lihtsalt märka, millal oled haaratud kõikvõimalikest mina-küsimustest, pane need kõrvale ja otsusta anda selle asemel energiat armastavasse teenimisse – mida saan anda, et tuua siia valgust.