Tarkust ja eneserefleksiooni saab mõõta selle järgi, kuidas keegi enda ja teiste suhtes nõudlik on. Tark inimene omistab oma kõrgetele standarditele ja ootustele peamiselt iseendale. Ta püüab pidevalt enda piire nihutada ja isiklikke eesmärke saavutada, teades, et see viib tema enesearenguni. Selline lähenemine on sügavalt juurdunud enesekindluses ja eneseväärikuses, kuna ta tunnistab, et tema edasiminek ja saavutused on tema enda vastutus.
Teisalt võib tühisem inimene kanda nõudlikkust väliselt, ootustes teistelt inimestelt samu standardeid ja tulemusi nagu endale. See peegeldab sageli vajadust väliste tunnustuse ja kinnituse järele ning võib juhtida pettumusteni ja konfliktideni, kui teised ei vasta seatud ootustele. See lähenemine võib piirata isiklikku kasvu ja harmoonilisi suhteid, kuna keskendumine on suunatud välisele kontrollile ja tunnustusele, mitte sisemisele arengule ja eneseteadlikkusele.
Seega, tarkus seisneb võimes iseennast juhtida ja endale seatud standarditele vastata, samal ajal kui tühisus võib ilmneda vajaduses kontrollida ja mõjutada teisi, et täita oma enda sisemisi vajadusi ja ootusi.