Tihtiepeale oleme oma hinges rahulolematud ja tahaksime midagi muuta. Muutused aga ei tule alati kergelt ning see toob trotsi ja rahulolematuse. Kuidas aga leida endas sisemine rahu ja tasakaal?
Suurema osa oma elust veedame sisemise vastupanu seisundis, olles vastu sellele, mis on. Midagi, mis on selles hetkes või praegu meie elus, ei sobi meile, me pole rahul. Tahaks, et oleks teisiti.
See on väga põnev nähtus, et enamjaolt me tahame midagi muud, kui see, mis parasjagu on. Tegelikult isegi naljakas, sest selle vastu, mis hetkel on, ei saa mitte kuidagi. See on paratamatus, see on juba juhtunud, juhtub just praegu ja mitte mingilgi moel ei saa selle vastu võidelda. Niisiis jääb kaks varianti, kas alistuda ja leppida või hoida sisemist vastupanu (“Mulle see ei meeldi”, “See ei peaks nii olema”, “Ma pole rahul”). Sisemise vastupanu hoidmine on alati kannatus, tekitame pingeseisundi, öeldes “ei” sellele, mis paratamatult nii on.
Et kannatust vähendada, võime õppida ütlema kõigele “jaa”, mis juhtub. Elus ei ole mitte midagi kindlat. Meil võib olla ettekujutus oma tulevikust, homsest päevast või mingi plaan. See võib isegi üldjoontes nii minna, aga isegi siis tuleb tihtipeale tagantjärgi tõdeda, et kõik on ikkagi mingil moel teisiti, kui arvasime või planeerisime. Kõik läheb kuidagi omasoodu. Vahepeal on nii ilusaid ja rõõmsaid hetki, tahaks, et kogu aeg oleks nii. Sellistele hetkedele ütleme avali “jaa!”. Järgmisel hetkel võib tabada meid õnnetus, mõni saatuselöök või kogeme lihtsalt midagi ebameeldivat või vastumeelset, mida juhtub ju iga päev. Need on hetked, kui automaatne reaktsioon on “ei”, see ei peaks nii olema. Ja nii tekitab kannatus, tekitame ebakõla meie soovi ja selle vahel, mis nagunii on. Paneme ennast lukku ja keeldume elu vastu võtmast.
Ükskõik, mis meie elus juhtub, meil on alati võimalik võtta see vastu ja öelda “jaa”. Eitus on alati kannatus. See ei tähenda, et me ei peaks üritama midagi muuta, anda endast parim, et teisiti teha. Lihtsalt loobume sisemisest vastupanust ja võtame vastu selle, mis juba juhtunud on. Kuidas seda teha? Märka, kui sa ütled hetkele “ei”. Kui tahaksid, et midagi selles olukorras oleks teisiti, oled pahane, rahulolematu, soovid, et mõni inimene oleks teistsugune, et sinu elu oleks kuidagi teistmoodi – kokkuvõttes kui tahaksid midagi muud, kui see, mis parasjagu on. Kui oled märganud oma eitavat tunnet, tekib valikuvõimalus – kas jään sisemist vastupanu hoidma või lepin, et asjalood nii on.
Täielik leppimine ja alistumine mis iganes olukorrale toob sisemise rahu ja vaikuse. Nii lihtsalt on praegu. Hinga. On asju, mida sa ei saagi muuta ega peagi. Sinu ülesandeks on lihtsalt vastu võtta, mis on. Katseta, mis tunne on täielikult alistuda sellele, mis selles hetkes on. On see kuidagi erinev kui tavalist rahulolematust ja sisemist võitlust jätkata? Kumba tunnet sa tahaksid tunda? Kumb on sinu jaoks rahu loov ja edasiviiv? Kui sa tahaksid midagi ikka edaspidi muuta, siis on rahu- ja alistumiseseisund parim, kust muutust algatada.
See on okei, kui sa ei suuda kohe leppida sellega, mis on. Vastuseisumustrid meie sees on nii tugevalt juurdunud, et nende muutmine vajabki aega ning leebet armastavat ja toetavat suhtumist iseendasse. Ja kui sa kohe tõesti ei suuda leppida, siis seegi, kui lepid sellega, et ei saa leppida, toob rahu. Siit saab veel edasi minna. Olles oma südamega tugevalt ühenduses ja hoides ennast armastuse sees, on su südames nii palju armastust, et suudad millega iganes elus mitte ainult rahus leppida, vaid selle armastuse ja tänutundega vastu võtta. Kõike saab armastuse sees hoida, mis juhtub. Ja omal moel see tervendabki kõik.
Kuidas seda teha? Anna endale armastust ja soojust nii palju, kui suudad, see aitab armastusetundel su südames kasvada ja laieneda kõigele ning kõigile. Nii saad hakata olukordi ja inimesi vastu võtma armastusega, mitte hinnangutega. Ning kui püüad olla südamest tänulik kõige eest, mida elus koged, ka ebameeldivuste ja raskuste eest, on lihtsam kõike tänutundega vastu võtta. Tänutunnet aitab arendada ka see, kui leiad kõiges juhtuvas midagi, mida õppida, mis sind arendab ja edasi viib, siis saadki olla tänulik selle õppimise eest.
Selles ettearvamatus elus, kus mitte miski pole kindel, jääb meie rolliks ainult vastu võtta ja usaldada, et see, mis juhtub, on mingil põhjusel vajalik, ja leppida. Teine võimalus on ennast sulgeda ja valida neid hetki, olukordi ja ja inimesi, mida vastu võtame. Nii valime kannatada igas olukorras, kus keeldume vastu võtmast. Kannatust ei saa põhjustada olukord, vaid meie sulgumine selle olukorra ees. Armastuses kõike vastu võttes võib kogeda küll suurt valu, ahastust ja teisi kurnavaid tundeid, aga armastus sinu südames tervendab need kõik. Ja lõpuks jääbki ainult armastus.