Enamus meist ihkab elada õnnelikult, tunda rahu ja armastust. Selle rahu allikas ei peitu välismaailmas, vaid algab igaühe südamest. Inimese mõtted võivad rännata keerulistel radadel, mis kõigile arusaadavad pole, arvestades meie erinevaid vaimseid võimeid ja arengut. Mõned on tundlikumad, teised vastuvõtlikumad, ja mõned lihtsalt lepivad sellega, mis on, uurimata sügavamalt.
Aeg-ajalt tekib igaühes meist küsimus elu tähenduse kohta. Mis on meie eesmärk siin ilmas? Elu ei saa olla ainult igapäevane rutiin. Peab olema midagi enamat. Iga hing on siia maailma tulnud, et omandada teadmisi ja oskusi, mis aitavad arendada vaimu ja hinge. Meie füüsiline keha on justkui abiline, mis aitab meil keskenduda ja märgata, mida peaksime arendama.
Inimene õpib kõige paremini isiklike katsumuste kaudu. Kuigi elu väljakutsed on erineva raskusastmega, püüdleme me kõik sisemise rahu poole, rahu iseendaga. Kui oleme iseendaga rahul, suhtume õnnelikumalt ka ümbritsevasse. Kuid täielik õnn ja eufooria on raskesti saavutatavad, kui ümbritsev maailm on probleemne.
Meie individuaalne areng hinge ja vaimu tasandil on oluline, kuid me kõik sõltume ka teineteisest. Pereliikme halb tuju võib mõjutada kogu pere heaolu, ja sama kehtib ka laiemalt kogukonnas. Kui igaüks meist püüdleks isikliku tasakaalu poole, oleksime juba samm lähemal üldisele õnnele.
Iga negatiivne mõte või tunne meis mõjutab ka ümbritsevat maailma. Enamik rahulolematust tuleb sisemisest ebakindlusest. Kui inimene vaatab maailma armunud või lapse silmadega, näeb ta eelkõige ilu ja headust. Aga kust tulevad negatiivsus ja pidev kahtlustamine?
Me võiksime elada kauem ja õnnelikumalt ilma pideva negatiivsuseta. Kuigi maailma kurjus ei kao, on minu kätes olla rahul iseendaga ja seeläbi levitada õnne ja armastust. Kui kasvõi üks inimene mõistab neid sõnu ja jätkab samas vaimus, on maailm juba natuke parem koht.