“Inimene muutub, kui ta on muutuseks valmis, mitte hetkegi varem, ükskõik kui kõvasti sa ka ei püüaks teda muuta” on sügavamõtteline tõdemus, mis puudutab inimese loomust ja valmisolekut isiklikeks muutusteks. Sageli tahavad inimesed teisi aidata või nende elu paremaks muuta, kuid muutus on keeruline protsess, mis sõltub ennekõike inimese enda sisemisest otsusest ja küpsusest.
Seda mõtet võib vaadelda erinevate vaatenurkade alt. Psühholoogia ja isikliku arengu vallas on laialdaselt tunnustatud, et tõeline muutus peab tulema inimesest endast.
Väliste tegurite või teiste inimeste surve võib küll ajutiselt tekitada soovi midagi muuta, kuid püsiva muutuse jaoks on vajalik sügavam sisemine motivatsioon ja valmisolek.
Inimene võib mõnikord näha teistes omadusi või käitumisviise, mida ta sooviks muuta, arvates, et teise elu saaks palju paremaks teha, kui see isik mõtleks ja tegutseks teisiti. Paraku võib jõupingutus, et teist inimest muuta, olla väsitav ja sageli asjatu.
Olgu tegemist lähedaste, sõprade või töökaaslastega – alati ei ole võimalik kedagi teist mõjutada viisil, nagu me tahaksime. See teadmine võib tuua kergendust ja arusaama, et me ei saa alati vastutada kellegi teise elu eest. Meie roll saab olla pigem nende kõrval olemine, toetamine ja inspiratsiooniks olemine, kuid mitte nende muutmine.
Paljud elutõed ütlevad, et inimesel on sageli vaja läbida teatud katsumused ja kogemused, et tõusta uuele tasemele. Kui näiteks inimene on kinni oma harjumustes, võib talle muutus tunduda ebamugav ja hirmutav, isegi kui see muudatus oleks talle kasulik.
Siin tulebki mängu sisemine valmisolek – sageli on muutus võimalik alles siis, kui inimene on valmis võtma vastutust oma elu ja otsuste eest. See tähendab ka, et tal on vajalikul hetkel selgust ja enesekindlust, et vana mustrit murda ja avada end millelegi uuele. Just see hetk võibki olla muutuse algus.
On leitud, et paljud inimesed jõuavad oma muutusteni alles pärast erilisi sündmusi, näiteks suuremat kaotust, haigust või elumuutvat kogemust. See on hetk, kus inimene võib mõista, et tema senine eluviis ei vii teda enam edasi või et mingid mustrid tema elus on oma aja ära elanud.
Paratamatult toovad elus kannatused sageli kaasa kõige suuremad muutused ja arengud, sest need sunnivad meid peeglisse vaatama ja küsima: „Kas ma olen seal, kus ma tahaksin olla?“ või „Kas see, kuidas ma elan, toetab mind parimal viisil?“. Just need küsimused võivad inimeses vallandada soovi muuta oma harjumusi, mõtteviise või käitumist.
Inimese valmisolek muutuda sõltub ka sellest, kui hästi ta mõistab oma elus toimuvaid protsesse ja oskab märgata märke, mis viitavad vajadusele midagi muuta. Siin võib olla kasulik enesereflektsioon ja teadlikkus oma emotsioonidest, mõtetest ja käitumisest.
Kui inimene märkab, et teatud mõttemustrid tekitavad temas pidevalt rahulolematust või viivad teda samadesse konfliktidesse, võib ta lõpuks jõuda arusaamale, et muutus on vajalik. Aga ka siin on oluline, et inimene tunnetaks seda vajadust ise ja tahaks ise endaga tööd teha.
Tähtis on mõista ka seda, et inimesed arenevad erinevas tempos. Mõne jaoks võib suur muutus toimuda kiirelt ja intensiivselt, teistel aga astmeliselt ja ajapikku. Ümbritsevad inimesed, kes kannatamatult kellegi muutust ootavad, võivad leida end olukorrast, kus nad on pettunud või tunnevad, et nende jõupingutused on asjatud. See on hetk, kus tasub meenutada, et igaüks meist on omaenda elus peamine osaline.
Meie sõbrad ja lähedased võivad pakkuda tuge, anda nõu või inspireerida, kuid lõplik otsus muutuda jääb igaühe enda kätte.
Kui tahame aidata kedagi, kes pole veel valmis muutuseks, saame me pakkuda toetavat kohalolu ja mõistmist. Sageli on see parim viis teise inimese jaoks midagi positiivset teha – pakkuda talle turvalist keskkonda, kus ta saab end tunda aksepteerituna, ilma et teda survestataks või kritiseeritaks.
Ainuüksi teadmine, et on keegi, kes usub tema võimekusse muutuda ja tema arengupotentsiaali, võib olla suureks julgustuseks. Võib-olla ei tule muutus kohe, kuid toetav kohalolek aitab inimesel kogeda, et ta pole üksi ja et tal on võimalik ise otsustada, millal ja kuidas ta tahab oma elu paremaks muuta.
Muutuste teekond on täis avastusi ja mõnikord ka takistusi, mis võivad panna inimesi ajutiselt peatuma või teekonnal kahtlema. Kuid lõpuks võib igaüks, kes on valmis enesega silmitsi seisma ja oma elu teatud viisil ümber kujundama, leida tee, mis viib suurema rahulolu ja tasakaaluni.