Kas sa oled kunagi jäänud hetkeks seisma ja endalt tõesti küsinud: Mida ma päriselt soovin?
Need on need hetked, kus kõik tundus veel äsja olevat selge ja korras, kuid äkitselt on kõik hajunud. Hommikused rutiinid, mis enne olid iseenesestmõistetavad, ei tekita enam turvatunnet. See tunne, et sind oodatakse kuskil – justkui haihtus. Ja kogu maailm tundub järsku olevat pöördunud tumedamate toonide poole. Kahtlus, tühjus ja segadus võtavad ruumi.
Oled ehk isegi kuulnud, et igas raskuses peitub õnnistus. Kuigi selle hetke sees tundub see lihtsalt üks valus klishee, alles hiljem, kui aeg on haavad silunud, hakkame nägema selles tõetera.
Mina soovin, et meie seas oleks rohkem inimesi, kes julgevad rääkida südamest südamesse – ausalt ja ilma hirmuta.
Ma soovin, et õpiksime leidma igas päevas midagi head, iga ilmaga, igas olukorras. Lõppude lõpuks on halb ilm sageli vaid vaatenurga küsimus.
Soovin, et meie lapsed saaksid rohkem haritust kui pelgalt haridust. Et neist sirguksid mõtlejad, mitte pelgalt täitjad. Et nad näeksid tervikpilti ja oskaksid teha iseseisvaid otsuseid.
Ma igatsen, et õpiksime taas hindama oma puhast loodust – seda õhku, seda vaikust, neid väikesi hetki, mida linnakära enam ei tunne. Et me väärtustaksime tõelist toitu, mitte tööstuslikult töödeldud asendusi.
Soovin, et teaksime, tunneksime ja austaksime oma maad – nii selle taimi, loomi kui linde. Et võiksime taas öelda, et oleme tõesti loodusrahvas.
Ma soovin, et inimesed märkaksid üksteist – väikeste žestide, naeratuste ja kohalolu kaudu.
Soovin, et talletaksime esivanemate tarkusi, mitte ei unustaks neid kiire infoühiskonna varju.
Et me vaataks silmadesse rohkem kui ekraanidesse.
Soovin, et oskaksime austada nii oma vabadust kui ka teiste oma. Et mõistaksime, et see, mis kehtib pere sees, kehtib ka rahvaste vahel.
Ma soovin, et me ei kaotaks võimet imestada – lumehelbe kukkumise üle talvel või rohutirtsude laulu üle suvel. Et me päriselt oleksime kohal.
Ma soovin, et tunnustaksime tõelisi andeid – neid, kes loovad, aitavad ja inspireerivad, mitte neid, kes lihtsalt valjult kõlavad.
Soovin, et säilitaksime väärikuse ka siis, kui maailm meie ümber tundub kõikuva ja tasakaaluta.
Soovin, et kannaksime endas usku vägivallatusse. Et meie elu lauldaks südame lauluga, mitte hirmuga. Et sõnad ja teod oleksid kooskõlas.
Soovin, et mõistaksime – iga laps meie seas on meie kõigi laps. Meie suhtumine kujundab tulevikku. Meil on võimalus muuta maailma.
Ma soovin, et me ei unustaks, milleks telefon tegelikult loodi – et kuulda inimese häält, tunda tema kohalolu isegi kaugelt.
Soovin, et Eestimaa jääks vabaks – mitte ainult väliselt, vaid ka seesmiselt. Et ta oleks meie kõigi südames, mitte ainult kaardil.
Et me hoiaks Eestimaad sama värskena ja puhtana nagu oma kodu.
Et me tunneks ja kallistaks puid – ja kui on tarvis mõni maha võtta, siis teeksime seda austusega.
Et Eesti ei oleks ainult geograafiline punkt, vaid kodu meie sees. Vaid nii saab igaüks meist elada tõeliselt vaba ja tähendusrikast elu oma unistuste kodumaal.
Ja tea – kui sul on praegu raske, siis iga tunneli lõpus on valgus.
Ole hoitud.
“🙏 Minu lehe kogu sisu on tasuta, kuid selle loomine nõuab palju aega, hoolt ja südamesoojust. Kui tunned, et soovid minu tööd toetada, saad seda teha 👉 SIIN – Iga väike toetus aitab ja tea, sinu toetus annab mulle jõudu ja inspiratsiooni edasi tegutseda.” Aitäh!.
Loe teisi ennustusi SIIT
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
