Meie enesekindlus ei kasva sellest, kui me räägime teisi taga. Õnnelikumaks ei saa me teiste kurbust põhjustades. Me ei saa targemaks, kui alandame teisi nende teadmiste või arvamuste pärast.
Ilusamaks ei muutu meie välimus, kui mõistame hukka teiste välimuse. Tugevamaks ei muutu meie sisemine jõud, kui me naerame või alahindame teiste nõrkusi. Me ei paranda oma keha ja enesetunnet, kui me kritiseerime teiste välimust.
Meie enesekindlus ja õnnelikkus tõusevad siis, kui me suudame näha ja väärtustada igaühe ainulaadsust ja ilu. Kui me toetame teisi nende pingutustes ja saavutustes, kinnitame samal ajal ka omaenda väärtust ja tugevust.
Tõeline tarkus seisneb võimes õppida teiste kogemustest ja olla avatud erinevatele arusaamadele ning mitte hinnata kedagi nende teadmiste põhjal.
Kui me hindame ja tunnustame iga inimese sisemist ja välimist ilu, loome me sõbralikuma ja kaastundlikuma keskkonna enda ümber.