Me ei pea olema kogu aeg positiivsed.

Me ei pea olema kogu aeg positiivsed. See mõte võib tunduda lihtne, aga selle tegelik mõistmine vabastab inimeses midagi väga sügavat. Me elame maailmas, kus rõhutatakse pidevalt naeratamist, edasiliikumist ja “head energiat”, justkui oleks kurbus, viha või hirm midagi, mida tuleks varjata või parandada. Aga tõde on palju ausam ja inimlikum – me ei ole loodud tundma ainult ühte poolt elust.

On täiesti okei tunda kurbust, kui midagi läheb katki. On loomulik tunda viha, kui meid ei kohelda õiglaselt. Pettumus tekib siis, kui ootused ei täitu, ja hirm siis, kui seisame millegi tundmatu ees. Ärevus võib olla märk sellest, et miski on meie jaoks oluline. Need ei ole vead meie sees. Need on märgid sellest, et me elame, kogeme ja hoolime.

Kui me surume need tunded alla või häbeneme neid, hakkame tasapisi kaotama ühendust iseendaga. Me muutume justkui tuimemaks, pealtnäha rahulikuks, kuid seesmiselt kaugeneme oma tõelisest olemusest. Aga kui lubame endal tunda – päriselt ja ilma hinnanguta – siis hakkab midagi muutuma. Mitte sellepärast, et negatiivsed tunded kaovad, vaid sellepärast, et me õpime neid mõistma.

Tunded ei ole meie vaenlased. Need on sõnumid. Iga tunne ütleb meile midagi – meie vajaduste, piiride, unistuste ja haavade kohta. Kui me kuulame neid, hakkame paremini aru saama, kes me oleme ja mida me tegelikult vajame. Ja just seal, selles aususes, sünnib tõeline tugevus.

Me ei pea olema täiuslikud ega pidevalt “positiivsed”, et olla väärtuslikud. Me ei pea varjama oma haavatavust, et sobituda kellegi ootustega. Meie inimlikkus ei seisne selles, kui hästi me suudame oma tundeid peita, vaid selles, kui julgelt me julgeme neid kogeda.

Tunnete tundmine ei tee kellestki negatiivset inimest. Vastupidi – see teeb meist tervikliku inimese. Inimese, kes ei jookse oma elu eest ära, vaid elab seda päriselt läbi.

About The Author