Elu ei ole valmis kirjutatud lugu, vaid lootusest sündiv looming

Elul ei ole valmis kirjutatud lugu. Ei ole raamatut, mille viimasele leheküljele saaks salaja pilgu heita, et teada, kuhu meie tee välja jõuab. Elu sünnib iga päev uuesti meie valikutest, vaikimistest, julgustest, eksimustest ja uutest algustest. Me ei ole ainult oma elu tegelased – me oleme ka selle loojad.

Kas me saame kõik, mida soovime? Ilmselt mitte. Mõnikord jääb midagi meile andmata, kuigi oleme seda kogu südamest palunud. Hiljem võime mõista, et täitumata soov ei olnud karistus, vaid kaitse. Mõni suletud uks säästab meid teest, mille lõppu me veel näha ei osanud.

Kas me saame kõik, mida väärime? Elu ei jaga alati õiglust meie mõõdupuu järgi. Head inimesed kogevad valu ja need, kes teevad teistele haiget, võivad mõnda aega näida võitjatena. Kuid elu tegelik tasakaal ei sünni alati kohe. Mõne teo vastus saabub alles aastate pärast, mõni õppetund aga peitub inimeses endas.

Kas meid tabab kõik, mida väldime? Mõnikord küll. Mida kauem me oma hirmu eest põgeneme, seda pikema varjuna see meie järel liigub. Lahendamata valu ei kao vaikimisega ja välja ütlemata tõde ei muutu olematuks. Elu toob meid sageli tagasi samasse punkti seni, kuni oleme valmis vaatama sellele otsa, mille eest oleme põgenenud.

Aeg on üürike ja täis ootamatuid pöördeid. Me lükkame olulisi sõnu homsesse, kohtumisi järgmisse nädalasse ja unistusi ebamäärasesse tulevikku. Ometi ei ole meile lubatud lõputult uusi hommikuid. Mõni võimalus koputab ainult korra ning mõni inimene ei jää igavesti ootama, et me julgeksime lõpuks öelda, kui tähtis ta meile on.

Seepärast ei ole elu lihtsalt lugu, mis meiega juhtub. Elu on loomine. See on võimalus anda valule tähendus, muuta eksimus õppetunniks ja alustada uuesti ka siis, kui eelmine peatükk lõppes halvasti. Me ei saa valida kõike, mis meiega juhtub, kuid saame valida, mida juhtunu meie sees loob.

Ja võib-olla ongi lootus kõige suurem looming. Lootus ei tähenda uskumist, et kõik läheb alati nii, nagu soovime. Lootus tähendab teadmist, et isegi siis, kui üks tee lõpeb, ei ole lõppenud kogu teekond. Kuni meis püsib kasvõi väike soov uuesti proovida, ei ole meie lugu läbi.

Elul ei ole valmis kirjutatud lugu. Elu on habras hetk meie kätes – võimalus armastada, andestada, õppida ja luua. Ning seni, kuni meis elab lootus, saame alati kirjutada järgmise lehekülje teisiti.
👉 www.janarkeel.eu