„Kuna mul tööd pole, ei saa ma oma vägivaldse mehe juurest ära minna ja ma ei tea, mida teha…“ – need sõnad kuuluvad naisele, kes elab iga päev vaikivas hirmus. Tema lugu ei ole kahjuks haruldane. Paljud naised – ja ka mõned mehed – satuvad olukorda, kus nad tunnevad end lõksus: vaimse või füüsilise vägivalla küüsis, ilma turvavõrguta, ilma majandusliku sõltumatuseta.
See on lugu mitte ainult vägivallast, vaid ka nähtamatust ahelast, mis hoiab inimest paigal: töö puudus, sissetuleku puudumine, hirm üksi hakkama saada, laste pärast muretsemine ja ühiskondlik surve. Vägivaldses suhtes elamine ei alga tihti löökidest – see algab kontrollimisest, alandustest, eneseväärtuse hävitamisest. Aja jooksul muutub ohver veendunuks, et ta ei väärigi paremat ega saa hakkama ilma oma partnerita.
Majanduslik sõltuvus on üks suurimaid takistusi, mis hoiab naisi vägivaldsetes suhetes. Kui sul pole tööd, oma sissetulekut, ega tuge lähedastelt või riigilt, tundub lahkumine nagu hüpe tühjusesse. Just sel põhjusel jäävad paljud – nagu ka selle loo peategelane – oma kuritarvitaja juurde. Mitte armastuse pärast, vaid hirmust tundmatu ees.
Aga on olemas väljapääs. Eestis tegutsevad mitmed tugikeskused, kriisitelefonid ja naiste varjupaigad, kus pakutakse tuge – nii emotsionaalset kui ka praktilist. Samuti on olemas programme, mis aitavad leida tööd, tugevdada iseseisvust ning pakkuda juriidilist abi. Vägivallast lahkumine ei ole lihtne tee, kuid see on võimalik.
Esimene samm on rääkida. Jagada oma lugu usaldusväärse inimese või spetsialistiga. Mitte jääda vaikima. Ükski inimene ei vääri elu, mis on täis hirmu. Töö võib tulla hiljem, aga turvalisus, elu ja eneseväärikus ei tohi oodata.
Kui sina või keegi su tuttavatest on sarnases olukorras, siis tea: sa ei ole üksi. Ainus, mida sa ei tohi teha, on alla anda. Elu võib alata uuesti ka sealt, kus tundub, et kõik on läbi.
