Kurbus on üks nendest tunnetest, mida ei saa lihtsalt minema puhuda nagu udusulge valgel laual. See poeb hinge sügavaimasse nurka ja viib sind pisarateni, sõltumata sellest, kas oled mees või naine. Kuid selle musta udu taga peitub särav päike, mis toob su näole naeratuse ja lisab su silmadele sära ning suule sooja naeratuse.
Mõnikord tundub see võimatu, kuid kui väga tahta ja püüda leida selles udus peituvat heledat kohta, on kõik võimalik. Kõik sõltub meie mõtlemisest.
Elu on tõepoolest liiga lühike, et pool sellest raisata kurvastamisele. Kõik, mis juhtus eile, kuulub minevikku – jah, see võib meid vahel piinata, kuid tuleb õppida sellest üle olema ja kindlalt edasi liikuma. Kõik, mis ootab meid homme, on tulevik ja kõik, mis toimub täna, on hetk, mida peame nautima ja sellest võtma kõik, mida see pakub, sest teist võimalust ei pruugi tulla.
Kurbus, kuigi valus ja sügav, võib olla ka õpetlik. See tuletab meelde, et oleme elus, et suudame tunda ja kogeda. Kurbus õpetab meile kaastunnet ja empaatiat, andes meile võimaluse mõista teisi paremini.
Iga pisar, mis meie põsele veereb, on märk sellest, et hoolime ja armastame. Ja just see armastus ja hoolivus annavad meile jõu edasi liikuda, leida taas päikesevalgus ja tunda rõõmu elu väikestest hetkedest.
Seega, kui tunneme kurbust, peaksime lubama endal seda tunnet kogeda, kuid mitte laskma sel meid vallutada. Peaksime meenutama endale, et pärast iga vihmasadu tuleb päike ja et iga pimeduse taga on valgus.
Peaksime keskenduma sellele, mis on meie elus positiivne ja tooma esile need hetked, mis toovad meile rõõmu ja rahulolu. Sest elu on pidev muutumine ja isegi kõige sügavam kurbus võib lõpuks muutuda uueks alguseks ja võimaluseks kasvada.