Mõnikord tunnen, et ma lihtsalt kaon. Mu hing on väsinud, mu süda valutab ja mu mõistus on segaduses. On hetki, mil tundub, et ma lihtsalt lasen elul kulgeda, ilma et ma ise selles aktiivselt osaleksin. Kõik tundub nii raske ja valus, et isegi kõige väiksemad asjad võivad mind täiesti rivist välja viia.
On tunne, nagu oleksin mingisuguses udus, kus ei näe selgelt ei minevikku ega tulevikku. See udu surub mind alla, muutes igapäevased ülesanded mäetippudeks, millele ronimine näib võimatuna. Ma tahan leida valgust ja rahu, kuid vahel tundub, et need on käeulatusest väljas.
Sellistel hetkedel tunnen end üksikuna, isegi kui olen ümbritsetud inimestest. Mu sees on tühjus, mida ei suuda täita ükski väline asi. Ma igatsen tagasi aega, mil tundsin end elus ja õnnelikuna, aga need mälestused tunduvad nii kauged ja kättesaamatud.
Ometi tean, et kuskil sügaval mu sees on olemas lootus. On olemas jõud, mis võib mind sellest pimedusest välja tuua. Ma pean lihtsalt leidma viisi, kuidas seda leida ja sellele toetuda. Vahel aitab juba teadmine, et ma pole üksi – et ka teised inimesed on tundnud sama, et on võimalik sellest üle saada ja leida taas elurõõmu.
Ma püüan meeles pidada, et elul on oma tõusud ja mõõnad, ning et iga raske hetk on ajutine. Mul on õigus tunda, kuidas ma tunnen, ja mul on õigus otsida abi ja toetust. Ma püüan leida väikeseid hetki, mis toovad rõõmu, ja hoida kinni neist, et nad saaksid mind järk-järgult tervendada ja tuua tagasi elu, mis ei ole lihtsalt kulgemine, vaid tõeline elamine.
