www.janarkeel.eu
Igas suguvõsas on hetki, kus suhted pannakse proovile. Aga vahel pole see lihtsalt elu keerukus, vaid ühe inimese pidev lõhkumine. Minu puhul on see minu enda vend – inimene, kes külvab ümber enda segadust, laimu ja valesid. Ta räägib, levitab, keerutab – ja lõpuks keerab kõigi pead segi.
Kõige valusam on, et selle kõige keskel on meie vanaema. Üle 90 aasta vana, väärikas, elukogenud – ja ikkagi haavatav. Just tema usub neid jutte. Just temani jõuab kõik see mürgine, moonutatud info. Ja see teeb kõige rohkem haiget.
See ei ole lihtsalt peretüli. See on järjepidev usalduse lõhkumine, mis hävitab aastatega loodud sidemeid. Kui üks inimene suguvõsas kasutab sõnu relvana, muutub kogu õhkkond mürgiseks. Inimesed tõmbuvad eemale, tekib vaikus, pinge, vaikne valu. Ja kui enamik vaikib, jääbki vale valjemaks kui tõde.
Mina ei saa sundida kedagi uskuma mind. Aga ma tean, mida ma tunnen. Ma tean, kes ma olen. Ja ma tean, et perekond peaks tooma tuge, mitte hirmu ja pingeid. Ma soovin, et vanaema saaks oma vanaduspäevad veeta rahus ja rõõmus – mitte ümbritsetuna vaenust, mida ta ei mõista ega vääri.
Tõde ei vaja häält, vaid selgroogu. Ja mina jään ausaks – ka siis, kui keegi teine valib teise tee.
