Kõik, mis tundub liikumisena pimeduses, on tegelikult samm valguse poole. Iga hetk, mil me komistame, eksime või seisame silmitsi ebakindlusega, on osa teekonnast, mis õpetab meid nägema selgemalt. Pimedus ei ole karistus ega takistus, vaid katse usalduse ja sisemise jõu kohta. Kui valgus on liiga ere, ei näe me varjusid, kuid just varjudes õpime märkama detaile, millest muidu mööduksime.
Usaldan protsessi. Iga kogemus, olgu see valus või rahustav, loob minu sees uut ruumi — kohta, kus ma kasvan ja laienen. Muutus ei toimu alati lärmakalt ega nähtavalt; mõnikord toimub see vaikuses, pisarates, öistes mõtetes ja südametuketes, mida keegi teine ei kuule. Kuid need hetked on kõige tõelisemad, sest just seal sünnib uus mina.
Lubades endal muutuda, luban endal olla elus. Elu ei nõua täiuslikkust, vaid kohalolu. Kui ma lakan vastu võitlemast ja alustan usaldamist, tunnen, kuidas pimedus muutub pehmeks, kuidas valgus hiilib sisse märkamatult — mitte korraga, vaid samm-sammult, kuni avastan, et olen juba teisel pool.
Ma ei pea teadma, kuhu tee viib. Piisab, kui tean, et iga samm, isegi see, mis tundub ebakindel, kannab mind lähemale valgusele, mille olen iseenda sees loonud.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
