Kõik inimesed soovivad õnnelikud olla. Mõnel kukub see välja paremini, mõnel lähevad aga asjad isegi parema tahtmise korral ikka ja jälle vussi.
Tihti juhtubki nii (mitte siiski alati), et kui elu liigselt keeruliseks muutub, hakkame vastuseid otsima alternatiivsetest allikatest. Kui meile on kogu elu räägitud, et õnnelikud on vaid ilusad, edukad ja andekad inimesed, kuid kõigele vaatamata oleme näiteks 30 eluaastaks jätkuvalt igas mõttes keskpärased (halvemal juhul isegi enda hinnangul läbikukkunud), võime hakata senises õnnestrateegias kahtlema. “Ehk ei olegi asi ilus, edus ja andekuses, vaid õnn on kuskil mujal”, võime endalt küsida.
Kui soovid oma elu uuesti korda saada, tuleb kõigepealt oma sisemaailm korda saada. ELA seestpoolt väljapoole.
Vaimne populism ilmutab end täna juba kõikjal. Raamatupoed on täis nn vaimset kirjandust, telekanalitel jooksevad sarjad enese ja teiste tervendamisest ning isegi suurfirmad otsivad võimalusi oma töötajaid vaimselt harida. Infot on kõikjal ja kõige kohta, kuid see info on täiesti kasutu, kui seda praktikas rakendada ei püüta. Teadmistes ei ole jõud. Rakendamises on jõud.
Ehk on asi lihtsalt selles, et informatsiooni on liiga palju. Kõik inimesed otsivad ju õnne ja meelerahu, kuid liigsuures infomahus võib järg ära kaduda, kust seda siis leida. Kuna me inimesena oleme juba üles ehitatud viisil, et kõik meie viis meelt on suunatud väljapoole, siis loomulikult otsime instinktiivselt ka õnne ja meelerahu väljastpoolt nende samade viie meele ehk tunnetusvahendi kaudu. Me kasutame oma silmi, et lugeda raamatuid ja vaadata filme. Me kasutame oma kõrvu, et kuulata loenguid ja osaleda kursustel. Me kasutame oma nina, et vabaneda aroomiteraapia kaudu probleemidest, ja oma suud, et manustada kõikvõimalikke eliksiire, mis lubavad meile vaimsuse ja valgustumise kiirteid. Ei jää nendest praktikatest välja ka meie viies meel – kinesteetika. Me teeme joogat, käime massaažides ja toitume tervislikult. Ikka selleks, et saada vaimsemaks ja vabaneda kõikidest probleemidest ning leida meelerahu
Muidugi on kõik need tegevused kasulikud ja aitavadki meil muutuda paremaks inimeseks. Nende ainukene miinus on see, et enamus neist on suunatud väljapoole, kust iseenda ja meelerahu leidmine lihtsalt ei ole võimalik.
Defineerime meelerahu
Me otsime meelerahu, aga kas me teame, mis see üldse on? Äkki lihtsustan ma seda üleliia, aga kas meelerahu ei koosne mitte kahest sõnast – meel ja rahu. Teisiti öelduna tähendab meelerahu rahulikku meelt. See tähendab meelt, mis on meie kontrolli all, meelt, mis ei põhjusta meile üleliigseid probleeme, ja meelt, mis on teadlik iseendast (kui nii üldse saab öelda).
Nagu eespool ütlesin, lihtsustasin seda üleliia, kuid mind ennast on lihtustamine sageli aidanud. Kuni meie ümber on liiga palju informatsiooni ja võimalusi (õnnelikuks, valgustatuks ja vabaks saada), ei pruugi me sellega lihtsalt hakkama saada. Kuidas oleks, kui muudaks asja lihtsamaks ja asendaks otsingud väljaspool otsingutega seespool. Ja seda sõna otseses tähenduses.
Iseenda tundmaõppimise tee
Meelerahuni viib meid ainult üks tee – iseenda tundmaõppimise tee. Kõik, mis meid meelerahust välja viib, on meist (päris minast) väljaspool (sh meie mõtted ja emotsioonid). Meie ülesandeks on hakata neid tegureid, mis meid meelerahust välja viivad, märkama, neid teadvustama ja nendest sammhaaval vabanema (või vähemasti neid juhtima). Ega välised asjad kuhugi ära kao, me lihtsalt ei pööra enam nendele nii palju tähelepanu. Vähemasti mitte nii palju, et need meile kogu aeg “peavalu” valmistaksid.
Me SOOVIME vabaneda muredest ja elust rohkem rõõmu tunda. Kuidas seda teha, on igaühe enda valik. Kindel võib aga olla selles, et vabanemine, õnn ja meelerahu ei saa olla meist väljaspool.
Kõik, mis meist väljaspool on, on ajutine ja pidevas muutumise protsessis. Miski aga, mis seda muutust ja ajutilisust meie sees kogeb, on püsiv.
Mine peegli ette ja vaata ennast – sa oled aastatega vanemaks muutunud, sul on elukogemust juurde tulnud ja probleemid sinu elus on teistsugused kui 20 aastat tagasi, kuid sina ise, kes seda kõike teab, meenutab ja käsitleb, on jäänud muutumatuks. Temani jõudmine on võti, või täpsem oleks öelda, tema kogemine on võti, sest me ju olemegi tema, aga kipume seda alalõpmata ära unustama ja samastame end kellegagi, kes me oleme ainult iseenda peas (isik).
Me elame rollides, millesse usume ise, ja kutsume üles ka teisi inimesi sellesse uskuma, aga kõik need rollid jäävad maha, kui me õhtuti uinume või ühel hetkel siit ilmast lahkume. Samuti kaovad need rollid, kui me nendest mõnikord lihtsalt ei mõtle. Ehk ongi see tegelik vaimsus – kogeda ennast sellena, kes me tegelikult oleme, mitte aga sellena, kelleks end ise ja teised meid peavad.
OLE HOITUD!
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
