Isa ja poeg otsustasid ühel päeval ette võtta matka kaunitesse mägedesse. Käies kivisel ja konarlikul rajal, komistas poeg kogemata ja lõi oma jala terava kivi vastu. Valust karjatades hüüdis ta: “Ai!” Seejärel, uudishimust kantuna, hõikas poeg mägede suunas: “Kes sa oled?”
Kõrvulukustav vaikus katkes, kui mägedest kostus vastus: “Kes sa oled?” Poiss, segaduses ja ilma vastuseta, hüüdis seejärel kõlavalt: “Argpüks!” Üllatusena kordus sama sõna: “Argpüks!” Poiss, segadusse sattunult, pöördus oma isa poole: “Mis see oli?” Isa, tarkuse ja rahulikkuse kehastus, palus poisil jälgida ja õppida. Ta hõikas mägede poole: “Ma austan sind!”
Imestuseks kordus sama lause: “Ma austan sind!” Isa, jätkates õpetust, hõikas veel: “Sa oled armas!” ja taas kajas vastus: “Sa oled armas!” Poisi küsiva pilgu peale seletas isa: “See, mida sa kuulsid, on kaja. See on nagu elu ise – see peegeldab ja annab sulle tagasi kõik, mida sa välja ütled või teed. Ole alati teadlik oma sõnadest ja tegudest, sest need kajastuvad sinu elus.”