Minu tõde on:”Ma olen väärt armastust täpselt sellisena, nagu ma olen.” Mul võib olla hirme, ebaõnnestumisi, häirivad käitumis- ja mõttemustreid ja ma võin vahepeal endale üldse mitte meeldida, täiesti läbi kukkuda või teistele kummaline tunduda, aga minu tõde on, et selle kõige keskel, mis iganes, ma olen väärt armastust täpselt sellisena, nagu ma olen.
Keegi meist pole täiuslik ja eales olema ei saagi. Kurb on vaadata, kui inimese sees on tühimik, mida ta lõputult ja edutult täita püüab, nii tohutu ja sügav igatsus olla väärt, tunda, et olen väärt. Et olen väärt armastust ja üldse väärt, väärtuslik sellisena, nagu olen. Väärt olemise tunnet võib hakata tekitama välise kaudu – oma välimuse, töö, kodu, hobide, sportliku vormi, laste, õpingute, enesearengu või millegi muu kaudu. Kui ma seda teen või toda saavutan, selline olen, siis ma olen väärt. Siis saan olla rahul ja tunda end väärtuslikuna. Muidugi on see illusioon. Sisemist sügavat väärt ja armastatud olemise tunnet ei saa tekitada mitte ühegi tegevuse või kellegi teise kaudu. Kui seda tunnet enda sees ei ole, siis ei piisa ka, kui kallim, ema, isa või mõni sõber sind tunnustab ja kinnitab kui väga sa ikkagi oled väärt ja armastatud. Ja elu võib ollagi lõputu püüdlus olla millegi kaudu või kellegi jaoks väärtuslik, armastatud, tunnustatud. Ning sinna juurde äng, kuidas see püüdlus mitte kunagi ei täitu.
Kui sa tundsid siin kirjelduses ära ennast, siis tundsid ühtlasi ära ka kõiki teisi inimesi enda ümber, kõiki. Me kõik igatseme tunnet olla armastatud just sellisena, nagu oleme. Me kõik oleme mingis mõttes ikka veel nagu väikesed lapsed, kes ootavad, et neid sülle võetaks ja hoitaks lihtsalt sellistena, nagu nad on. Nii lihtne on seda teha lastega, nii lihtne on armastada väikeseid lapsi. Kui kõik, mida sa oled teinud ja kogenud elus, on jätnud oma jälje, sa seisad silmitsi oma hirmude, valude, kahetsuste ja süütunnetega, suutmatusega muutuda, kuigi tundub, et oleks vaja, siis on palju raskem hoida ennast armastuse süles.
Kui armastusetunnet enda vastu pole, siis lõpuni välja õnnelik kahjuks olla ei saagi. Sügaval sisimas on see ainus, mida tõeliselt vajad. Sinu enda kätes on anda endale see ainus, mida vajad, et õnne ja turvatunnet kogeda. Sa saad juba täna astuda peegli ette, vaadata endale silma ja öelda:”Ma olen väärt armastust täpselt sellisena, nagu ma olen. Ma olen väärt enda armastust täpselt sellisena, nagu praegu olen.” Isegi kui see tundub sulle kummaline või ebavajalik, siis proovi ikkagi ja vaata, mida sa tunned. See tunne ei peta.
Võib-olla sa astusid just nüüd esimese sammu, et hoida enda sees tunnet, mida püüad muidu leida kinnitusena väliste tegevuste või teiste inimeste kaudu. Kas päris tõsiselt on vahet, mida sa üldse teed või ei tee, mida keegi sinust arvab või ei arva, kui sa tõesti tunned, et oled väärt enda armastust täpselt sellisena, nagu oled? Võib-olla sa tahaksid veel lisada:”Ma olen väärt oma ema armastust täpselt sellisena, nagu olen. Ma olen väärt oma isa armastust sellisena, nagu olen. Olen väärt oma mehe või naise armastust.” Või midagi muud ja vaadata, mis tunne sinus tekib. Ka see tunne ei peta. Raske on tunda, et oled väärt kellegi teise armastust, kui sügavas sisimas tunned, et pole väärt endagi armastust.
Raske on anda teisele inimesele, olgu ta siis sinu elukaaslane või võõras tänavalt, vahet polegi, ühegi tingimuseta armastust, kui sa ei tunne seda enda vastu. Ometi on nii oluline seda tunnet jagada. Mitte ainult oma pere ja lähedaste keskel, vaid kõikjal, kus käid ja kõigile, kellega kohtud. Sinu tingimusteta armastus võhivõõra vastu, võib aidata temagi südamel terveneda ja veidi enam armastusele avaneda. Kui ringi vaadata, siis on nii palju katkisi hingi, sisemisi valusid ja hirme, kannatusi, mis otsivad tervendust ja leevendust. Mida iganes on teinud või kogenud inimene, ka tema vajab armastust. Sina saad seda talle anda, lihtsalt tundena edasi anda:”Sa oled väärt armastust täpselt sellisena, nagu praegu oled.” See on seesama, mis “Mina olen väärt…”. Mingis mõttes üks valu ja igatsus meis kõigis.
Kas võib olla, et lisaks pere loomisele, töötamisele, elu nautimisele, kõigi selle värvides kogemisele, õppimisele ja arenemisele olemegi sündinud siia, et hingata teise inimesega koos. Lubada tal olla selline, nagu ta on, lubada endal olla selline, nagu olen, ja hingata oma südamest armastust endale ja teisele, kes iganes ta on.