Iga lahkumine on valus, sest me kõik oleme seda kogenud mingis vanuses ja eluetapis. Kuid üks asi on kindel – see ei muutu kunagi kergemaks. Aeg võib tuua unustuse, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Aeg on lasta minna kallil inimesel, teha endaga rahu.
Aastad võivad mööduda, lein tuhmuda tuhaks, kuid igatsus jääb. See jätab südamesse märgi.
Me mõtleme armsatele inimestele, nende häälekõlale, sõnadele, mida jagasime telefonitsi või kohvilauas. Aastaajad vahelduvad, kuid kaks päeva on erilise tähtsusega – päevad, mil süütame küünla, kuulame vaikust, lootes, et ehk saame sõnumi.
Külastame seda kohta, kus nad uinusid inglite kaitsva pilgu all, vabana valust ja hirmudest, oodates, et ühel päeval kohtume taas.
Iga lahkumine on valus, kuid järele jäävad elavad mälestused, soojad südamepildikesed, mis lohutavad meid kuni taaskohtumiseni ühesuunalises lõpppeatuses.