Hiljem räägime.
Helistan hiljem.
Näeme hiljem.
Kõnnime hiljem.
“Ma ütlen sulle hiljem.”
Jätame kõik hilisemaks, kuid unustame, et “hilisem” ei kuulu meile.
Hiljem pole meie lähedasi enam meiega.
Hiljem me neid ei kuule ega näe.
Hiljem on need lihtsalt mälestused.
Hiljem muutub päev ööks, jõud muutub abituks,
naeratusest saab grimass ja elust surm.
“Hiljem” saab “liiga hiljaks”.
Märgakem üksteist! Hooligem üksteisest! Armastagem üksteist! Usaldagem üksteist! Leidkem üksteise jaoks aega