Need, kes on kogenud üksindust sügaval oma hingepõhjas, kaldub tihti olema see, kes teistele soojust ja rõõmsameelsust jagavad. Nad on need, kelle naeratused on kui päikesekiired pilves päeval, tuues valgust teiste eludesse. Sageli on kõige kurvemate silmadega inimesed samad, kes teistele lootust pakuvad, nende südamevalgus paistab läbi isiklikest pilvedest, valgustades teed neile, kes end eksinuna tunnevad.
Nendes “kõige katkisemates” võib leida kõige suurema abivalmiduse, sest nad on kogenud elu habrast olemust ja mõistavad, kui palju võib tähendada üks abistav käsi või mõistev pilk. Nende teadmine elu valusatest õppetundidest muudab nad empaatiliseks – nad on läbinud tule ja tormi ning soovivad nüüd olla ankruteks teistele tormis vaevlevatele hingedele.
Just need, kes on tundnud südamevalu kibedat maitset, ei soovi seda maitset kellelegi teisele. Nad on õppinud oma katsumustest ja tahavad nüüd kasutada seda õppetundi, et hoida teisi sellest sama teekonnast eemal. Kogemus on neile õpetanud, et elu tõelised proovid ei ole mitte ainult isiklikud katsumused, vaid ka võime ja tahe pakkuda tuge seal, kus see kõige enam loeb.