Elu on nagu jõgi, mis voolab läbi aegade ja maastike. Meie kogemused ja suhted ujuvad selles voos, tuues meile rõõmu ja õpetusi, kuid mõnikord peame õppima ka lahti laskma. Lihtsalt lase minna – lasta minna ei tähenda unustamist ega hoolimatust, see on hoopis sügavam mõistmine, et elu voolab ja muutub ning et me ei saa kinni hoida kõigest ja kõigist. Vabanemine haardest, mis meil on asjadele, inimestele või minevikule, annab meile vabaduse kasvada ja liikuda edasi.
See, mis on määratud olema osa meie elust, leiab tee tagasi meie juurde, sageli ootamatutel ja imelistel viisidel. Nagu universumi kaja, peegelduvad meie südamesoovid ja tõelised vajadused tagasi meie reaalsusesse, olgu see siis vanade sõprade naasmine, unistuste töö, või lihtsalt õnnehetk, mis ilmub meie teele, kui me kõige vähem ootame. Päriselt meie ellu kuuluv ei eksi kunagi liiga kaugele, sest selle juured on sügaval meie olemuse sisimas.
Õppides vabastama seda, mis enam ei teeni meie hüve või kasvu, avame oma südame ja meele uutele võimalustele. Me tugevdame usaldust elu ja selle tsüklite vastu, mõistes, et kõik, mis on meile oluline, leiab tee tagasi meie “pildile” just õigel ajal ja õiges vormis. Nii et hinga sügavalt sisse ja lase lahti, usaldades, et elu hoolitseb sinu eest ja toob su juurde kõik, mida vajad, et õitseda ja õnnelik olla.