Elu on täis lõputuid valikuid. Isegi kõige lihtsam ja tühisem otsus võib tunduda meeletult keeruline ja kurnav. Kohtume nende valikutega iga minut, mõnikord isegi iga sekund. Alati ei pruugi me teha õigeid otsuseid.
Kas hommikuse kange kohvi asemel oleks rahustav piparmünditee olnud parem valik? Või äkki oleks võinud võtta aega ja kõndida sihtpunkti, mitte sõita bussiga? Ehk oleksin pidanud ostma uue kommi nutvale lapsele, kes oma maiustuse tänavale pillas?
Need küsimused tiirlevad meie mõtetes pidevalt, nagu närvilised sipelgad pesa ehitamas. Iga päev teeme otsuseid, mis mõjutavad meie saatust ja eluteed. Kui jääme liiga pikalt mõtlema ja kahtlema, võivad need valikud põhjustada rohkem kahju, kui oskame ette kujutada – mitte niivõrd suurtes asjades, vaid meie hinge sügavustes.
Võib tunduda lihtne unustada kõik tehtu ja valida lollikindlam tee, kuid see pole alati nii lihtne. Kui meil on eesmärgid ja unistused, lootused ja ootused, võivad need ühel hetkel lihtsalt haihtuda. Nagu kõrbes, kus näeme miraaži – kõik võib hetkega muutuda tühjaks ja mõttetuks.
Taas seisame lõputu liivamere ääres, kus laiub vaikus ja tühjus. Pole sihti, kuhu jõuda, sest igal pool on ainult liiv. Ei ühtegi puud ega mäetippu, kuhu pürgida. Kogu lootus on kadunud, et sellest hingetust kõrbest välja pääseda. Me ei tea, kas suudame sealt kunagi väljuda, ja kes garanteerib, et me siia enam tagasi ei satu?
Elu ei lähe alati nii, nagu soovime. Miski pole igavene. Lootused purunevad, ja kui kukume, jäävad kriimustused. Kõik, millele tugineme, võib hetkega kokku variseda, jättes meid tühjuse ette – lõputusse kõrbe, kus ei ole ühtegi hinge. Vaikus, mis kõrvu lukustab, on nii kõle, et isegi enda südamelöögid tekitavad kananaha.
Üksindus on kõige suurem vaenlane, mis võib sekundi murdosaga hinge räsida, tekitades südamesse aina sügavamaid auke. Kuid elu teeb oma korrektuurid. Iga katsumus annab midagi juurde, iga pisiasi muudab meid ja kujundab meie isiksust. Me ei saa kunagi olla need, kes olime sündides.
