Elus ei pea takerduma millegi külge, isegi mitte heade ja positiivsete asjade juurde, sest kõik, mida kogeme, on mööduv. Elu on pidevas liikumises ja voolamises, ning kui püüame seda peatada või hoida kinni millestki, mis oli kunagi hea, võime takistada uute võimaluste saabumist.
See, mis tundus eile täiuslik ja kindel, ei pruugi enam homme meie kasvu ja arengu jaoks sobida. Elu on teekond, mis nõuab valmisolekut muutuda ja kasvada, ning see tähendab, et peame õppima lahti laskma, isegi neist asjadest, mis tunduvad hetkel kallid ja armsad.
Kui me julgeme lahti lasta sellest, mis on olnud, saame ruumi uuele ja paremale. Elu kutsub meid pidevalt edasi liikuma, andes meile võimaluse kasvada läbi kogemuste, mis meid ootavad. Selleks, et astuda julgelt vastu uuele, tuleb tihti loobuda sellest, mida me juba teame ja armastame.
See ei tähenda, et eelnevad kogemused oleksid vähem väärtuslikud; pigem vastupidi – iga kogemus on õpetus ja kingitus, mis valmistab meid ette tulevikuks. Lahti laskmine ei ole kaotamine, vaid ruumi tegemine millelegi uuele ja ootamatule, mis võib olla veelgi suurem ja tähendusrikkam.
Elu ei koonerda kunagi oma andidega. See annab meile pidevalt uusi võimalusi, õppetunde ja kingitusi, ilma midagi tagasi hoidmata. Kuid sageli oleme just meie need, kes hoiavad kinni minevikust, kartes tundmatut tulevikku. Me loome ise oma piirangud, kui klammerdume selle külge, mis on juba olnud, sest kardame, et uus ei ole sama hea või võib meid millegi olulisest ilma jätta.
Tegelikkuses aga peitub elu ilu ja rikkus selles, et see on lõputu andmise ja muutumise protsess. Kui me usaldame elu voolu ja lubame endal edasi liikuda, avastame, et iga etapp toob kaasa midagi uut ja väärtuslikku.
