Tartu Ülikoolis arstiteaduse erialal kaitstud doktoritöö näitas, et õed kogevad oma töös sageli eetilisi probleeme, mis mõjutavad nende heaolu ja tervishoiuteenuste kvaliteeti. Probleemide ennetamine ja lahendamine eeldab selgemat rollijaotust, toetavat töökeskkonda ja kõrget eetilist kompetentsust.
Doktoritöö autor, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vanemlektor Gerli Mõts ütles, et õed, kes töötavad tihedas ja pikaajalises kontaktis patsientidega ning teevad koostööd erinevate osapooltega tulemuslikkusele suunatud keskkonnas, ei saa alati järgida õenduse põhiväärtusi, mis toob kaasa eetilisi probleeme. „Probleemide põhjused, tähendus ja käsitlemine sõltuvad erinevatest kontekstuaalsetest, demograafilistest ja sotsiaalkultuurilistest teguritest. Eesti eristub selles osas paljudest teistest Euroopa riikidest, sest meid on mõjutanud okupatsiooniajalugu. Samuti tulenevad paljud eetilised probleemid patsientide õiguste, vajaduste ja eelistuste ohustamisest, tuues esile kliinilise praktika ja meeskonnatöö puudujääke.”
Doktoritöö eesmärk oli kirjeldada ja selgitada eetilisi probleeme õenduses enne COVID-19 pandeemiat ja selle ajal. Uurimuse esimeses etapis viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud 21 Eesti õega. Teises etapis kasutati elektroonset küsimustikku, et hinnata COVID-19 mõju õdede tööle ja eetilistele probleemidele, võrreldes andmeid pandeemia eri lainete ning Eesti ja Itaalia õdede vahel.
Doktoritöö tulemused näitasid, et õdedele tekitavad eetilisi konflikte patsiendi õiguste rikkumine, õdede ebaselge professionaalne roll, piiratud autonoomia ja mittetoetav töökeskkond. „Vaatamata sellele, et patsiendi õigused ning patsiendikeskne ja väärikas abi on õenduse tuumpõhimõte, on need väärtused sageli praktikas ohustatud, eriti haavatavate rühmade ja elulõpuhoolduse puhul. Eetilisi konflikte võivad mõjutada õdede reguleerimata töökoormus, Eesti demograafiline ja sotsiaalkultuuriline kontekst. Nõukogudeaegsed paternalistlikud hoiakud võivad mõjutada patsientide õiguste järgimist ja professionaalseid rolle,” sõnas Mõts.
COVID-19 pandeemia aga põhjustas Eestis viimase sajandi mastaapseima tervisekriisi, milleks ei olnud piisavalt ette valmistatud ei tervishoiusüsteem ega selles keskset rolli kandnud õed. „Pandeemia ajal olid peamised eetilised probleemid seotud ravi kättesaadavusega, patsientide ja kolleegidega suhtlemise ning elulõpuhooldusega. Samuti oli õdede mureks teiste eest hoolitsedes ise nakatuda ja viia nakkus edasi ka oma lähedastele,” lausus Mõts.
Lisaks mõjutas õdede töökoormust erinevate organisatoorsete ja administratiivsete ülesannete suurenenud maht, mida tuli teha viiruse leviku tõkestamiseks ja pandeemia mõjudega toime tulekuks. „Abi andmine kriisi tingimustes nõuab tavapärasest erinevaid standardeid, kuid õdedel oli raske lülituda tavapäraselt patsiendikeskselt lähenemiselt rahva tervist prioriseeriva abi andmisele. Õiglase, väärika ja individuaalseid vajadusi arvestava abi andmise häirumine on õdede peamine eetiliste probleemide allikas nii enne kriisi kui kriisi ajal,” sõnas Mõts.
Doktoritöö tulemused on väärtuslikud kõigile tervishoiu osapooltele: eelkõige kliinilises praktikas töötavatele õdedele ja tervishoiuorganisatsioonidele, aga ka õdede kutseorganisatsioonidele, poliitikakujundajatele ja haridusasutustele. Gerli Mõtsa sõnul tuleks eetilisi probleeme käsitleda tervishoiuteenuste turvalisust ja kvaliteeti ning õdede töökeskkonda ohustava tegurina. „Selleks on vaja kõigi osapoolte ühiseid jõupingutusi, et selgemini määratleda õdede professionaalne roll ja autonoomia, reguleerida töökoormus ning luua koostööl põhinev organisatsioonikultuur. Tähelepanu vajab ka kriisideks valmistumine, eriti eetilises plaanis.”
