„𝗘𝗹𝘂 𝗹𝗮̈𝗯𝗶 𝗺𝗶𝗻𝘂 𝘀𝗶𝗹𝗺𝗮𝗱𝗲“

Minu esimene raamat„𝗘𝗹𝘂 𝗹𝗮̈𝗯𝗶 𝗺𝗶𝗻𝘂 𝘀𝗶𝗹𝗺𝗮𝗱𝗲“ on valmis, tänasest on saadav e-raamtuna 3-4 nädala pärast raamatuna. e-raamatut saab tellida info@janarkeel.eu või kirjuta mulle postkasti.

E-raamat on A4 formaat ja 249 lk. Hind 18.50 eur.

Lühike tutvustus:

Elu on kummaline tee. Vahel tundub, et kõnnime sellel

kindlal sammul, teadmata, kuhu see tegelikult viib. Mõnikord

on tee sile ja päikeseline, teinekord täis kurve, kive ja pori.

Mõni samm on kerge, mõni samm valutab.

Aga edasi peab minema, sest tagasiteed ei ole. Iga

samm kannab endas midagi — õppetundi, mälestust, valu,

armastust, hetke, mis jääb. Ma olen alati uskunud, et elu ei

ole juhus. Kõik, mida kogeme, tuleb põhjusega — isegi need

hetked, mis lõhuvad meid tükkideks.

Nendes tükkides on peidus uus algus, uus jõud, uus

mõistmine. Ent see teadmine ei tule lihtsalt. Sageli tuleb see

alles siis, kui oleme kõik kaotanud. Alles siis, kui seisame

täiesti üksi, keset vaikust, ja küsime: miks mina?

miks nii? Mul on olnud hetki, kus tundsin, et elu on

minult kõik ära võtnud. Hetki, kus olin iseenda vastu võõras.

Hetki, kus maailm tundus külm ja mõttetu, kus iga

hingetõmme oli raske.

Aga samal ajal on olnud ka neid hetki, kus pisarad ja

naer on koos eksisteerinud, kus valu ja ilu on olnud ühe

hingetõmbe kaugusel. Just need vastandid ongi see, mis

teeb elu päriselt elatavaks. Ma olen aastaid jälginud inimesi.

Mitte ainult eemalt, vaid nende lugude kaudu, nende vaikuse

kaudu, nende väsinud silmade kaudu.

Inimesed on väsinud. Nad ei räägi sellest, aga nende

sees on tühjus, mida nad püüavad täita töö, raha, suhete,

tähelepanu või lihtsalt ellujäämisega. Me elame maailmas,

kus kõik on ühendatud, aga ometi pole me kunagi olnud nii

lahutatud. Me näeme üksteise elusid läbi ekraanide, aga

harva näeme üksteise hinge.

Mul on alati olnud tunne, et maailm on täis varjatud

hingevalu. Seda ei näe tänaval, seda ei kuule vestlustes.

Inimesed naeratavad, aga nende sees on karje, mida keegi

ei kuule. Ja võib-olla sellepärast ma kirjutangi — et see karje

ei jääks täiesti vaikselt hääbuma.

Ma tean, mida tähendab kaotada lootus ja ikkagi

hommikul ärgata. Ma tean, mida tähendab tunda, et süda on

väsinud, aga hing veel hingab. See raamat on minu tee – ja

võib-olla leiab iga lugeja selles killu oma teest. Ma soovin, et

lugeja tunneks, et see raamat ei räägi ainult minust, vaid

meist kõigist.

About The Author