𝑨̈𝒓𝒈𝒆 𝒎𝒖𝒓𝒆𝒕𝒔𝒆𝒈𝒆 𝒊𝒈𝒂 𝒗𝒂̈𝒊𝒌𝒆𝒔𝒆 𝒗𝒐̃𝒊 𝒔𝒖𝒖𝒓𝒆 𝒋𝒂𝒎𝒂 𝒑𝒂̈𝒓𝒂𝒔𝒕… 𝒏𝒆𝒆𝒅 𝒋𝒂𝒎𝒂𝒅 𝒆𝒊 𝒎𝒖𝒓𝒆𝒕𝒔𝒆 𝒋𝒖 𝒕𝒆𝒊𝒆 𝒑𝒂̈𝒓𝒂𝒔𝒕.

Elu viskab meie teele pidevalt olukordi, inimesi, sõnu ja tundeid, mis võivad meid kõigutada. Mõnikord on need lihtsalt pisikesed konarused, vahel aga terved mäed, mis ootamatult meie ette kerkivad. Kuid üks asi on kindel – need jamad, mis sulle muret teevad, ei mõtle hetkekski sinu peale. Need ei küsi, kuidas sul päriselt läheb. Need ei tunne süüd ega kahetsust. Need lihtsalt on.

Ja seepärast ei ole mõtet anda oma sisemist rahu nende kätte. Pole vaja kulutada südame ruumi, öiseid mõtteid ega päevast energiat sellele, mis ei toeta sind. Muretsemine ei muuda olukorda, aga see võib muuta sind – teha sind närvilisemaks, hajameelsemaks, väsinumaks. Sinu aeg ja tähelepanu on väärtuslikud. Hoia neid.

On inimesi, kes ilmuvad su ellu ainult selleks, et norida, väänata, pisendada. Mõni neist märkab viga seal, kus seda tegelikult polegi – sest see on ainus viis, kuidas nad tunnevad end hetkeks tähtsana. Ära võta neid isiklikult. See, kes sa tõeliselt oled, ei mahu nende silmapiiri sisse. Ja ei peagi mahtuma.

Me ei saa alati kontrollida, mida elu meile toob. Aga me saame valida, mida me sellega peale hakkame. Saame otsustada, kas muretseda iga väikse asja pärast või lasta neil asjadel minna. Me saame vaikuses endalt küsida: „Kas see, mille pärast ma praegu närveerin, on aasta pärast veel oluline?“ Ja sageli on vastus: ei ole.

Elu on liiga lühike, et jääda pidama kohtadesse, mis ei kasvata meid. Liiga habras, et lasta väikestel asjadel oma rahu lõhkuda. Liiga ilus, et seda kulutada pidevale õigustamisele või enda süüdistamisele.

𝐇𝐨𝐢𝐚 𝐨𝐦𝐚 𝐞𝐧𝐞𝐫𝐠𝐢𝐚𝐭. 𝐇𝐨𝐢𝐚 𝐨𝐦𝐚 𝐦𝐞𝐞𝐥𝐞𝐫𝐚𝐡𝐮. 𝐇𝐨𝐢𝐚 𝐞𝐧𝐧𝐚𝐬𝐭.

𝐉𝐚 𝐣𝐚̈𝐫𝐠𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐫𝐝, 𝐤𝐮𝐢 𝐦𝐨̃𝐧𝐢 𝐣𝐚𝐦𝐚 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐛 𝐬𝐮 𝐩𝐚̈𝐞𝐯𝐚 𝐬𝐞𝐠𝐢 𝐩𝐚𝐢𝐬𝐚𝐭𝐚, 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐭𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐥𝐞 𝐦𝐞𝐞𝐥𝐝𝐞: “𝐒𝐞𝐞 𝐣𝐚𝐦𝐚 𝐞𝐢 𝐦𝐮𝐫𝐞𝐭𝐬𝐞 𝐦𝐢𝐧𝐮 𝐩𝐚̈𝐫𝐚𝐬𝐭. 𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬𝐢𝐧 𝐦𝐢𝐧𝐚 𝐭𝐞𝐦𝐚 𝐩𝐚̈𝐫𝐚𝐬𝐭?”

𝐰𝐰𝐰.𝐣𝐚𝐧𝐚𝐫𝐤𝐞𝐞𝐥.𝐞𝐮