𝐌𝐢𝐧𝐞𝐯𝐢𝐤 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐞𝐧𝐚𝐦 𝐭𝐞𝐞𝐯𝐢𝐢𝐭 – 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐦𝐚̈𝐫𝐤, 𝐞𝐭 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐭𝐮𝐥𝐧𝐮𝐝 𝐤𝐚𝐮𝐠𝐞𝐥𝐞.

Me kõik teame, kuidas on kinni jääda mõttesse „Mis oleks saanud, kui…“. Mõni inimene elab aastaid selles samas lauses. Ta vaatab igat uut võimalust läbi vana kaotuse filtri. Iga uus inimene tema elus peab tõestama, et ta ei ole nagu keegi eelmine. Iga unistus peab läbima eksimuse järelvalvet. Me loodame jõuda tulevikku, aga me keerame oma elu rooli tahavaatepeegli järgi.

Aga auto ei sõida edasi, kui juht vaatab ainult peeglisse. Nii tekivad kraavid. Nii jäävad märkamata need uksed, mis just nüüd avanevad. Nii me eksime mitte seepärast, et elu ei pakuks uut, vaid sest me ei suuda vana lahti lasta.

Minevik on õpetaja, mitte vangla. See, mis juhtus, õpetas sind, valmistas sind ette, kasvatas sind. Aga see ei defineeri sind. Sa ei ole oma eksimused, oma vead ega ka see, kui keegi teine sinust valesti aru sai. Sa oled see, kes otsustab edasi liikuda – hoolimata kõigest.

Vahel on lihtne öelda: „Ela hetkes.“ Palju raskem on loobuda sellest nähtamatust raskusest, mida me endaga kaasas kanname. Süütunne. Kurbus. Kaotus. Pettumus. Aga just need raskused seovad meid minevikku. Ja kui tahad lennata, pead õppima lahti laskma.

Vaata täna iseendalt otsa ja küsi: kas ma vaatan oma elu ees läbi esiklaasi või endiselt läbi tahavaatepeegli? Kas ma julgen öelda: „Mis iganes juhtus, ei pea enam juhtima seda, kuhu ma lähen.“

Sest tõde on lihtne, aga võimas: me ei jõua kunagi tulevikku, kui me vaatame tuleviku poole oma auto tahavaatepeeglist

𝐰𝐰𝐰𝐰.𝐣𝐚𝐧𝐚𝐫𝐤𝐞𝐞𝐥.𝐞𝐮