Kas sinu elus on hetkel midagi olulist – projekt, suhe, suur unistus või lahendamist vajav olukord –, kuhu tunned, et peaksid kogu hingest panustama? Millise tundega sa selles tegutsed? Kas tegutsed hirmust ja murest ajendatuna, või tunned end tugeva ja enesekindlana? Kas sul on praegu tõeliselt jõudu, et soovitu ellu viia? Ja kui ei ole, siis miks mitte?
Viimasel ajal olen palju mõelnud, mis mind takistab olemast oma täisjõus. Üha selgemaks saab üks vastus – annan oma jõu ära. Sageli täiesti märkamatult. Kellele või millele? Enamasti negatiivsetele, ennast pisendavatele mõtetele: „Ma ei oska…“, „Ma pole piisav…“, „Kes olen mina, et…?“ Need on vanad lindistused, mis on meisse talletatud juba lapsepõlvest ja mida oleme harjunud iseenda kohta kordama. Kuid me ei pea neid enam kuulama.
Meil on valik. Me saame otsustada, et ei lase enam nendel mõtetel oma elu juhtida. Me saame otsustada uskuda oma tugevusse, usaldada iseennast ja tegutseda oma parimast sisemisest jõust. Mitte keegi teine ei tunne meie tõelist potentsiaali – võib-olla ei tunne seda veel täielikult ka meie ise. Aga mis siis, kui meis on peidus palju rohkem, kui oskame hetkel ettegi kujutada?
Oma jõudu võib loovutada ka teistele inimestele, olukordadele, minevikule – kõigile neile, kelle või mille kohta tunneme, et nad on meist võimsamad. Samuti võib jõu ära anda ohvrirollile. Ohvriroll tundub alguses turvaline – see vabastab vastutusest. Kuid seal olles jääme oma väest ilma. Kui otsustame ohvrirollist väljuda ja hakata vastutama, siis tuleb jõud tagasi. Alles siis saab midagi muutuda.
Ka mina olen ohvrirollis istunud, küllaltki pikalt. Aga täna küsin endalt: milleks passida, kui võin hoopis oma väe üles leida? See võib tunduda hirmutav, aga veel rohkem on see vabanemine ja seiklus. Kes mind takistab uskumast endasse? Kes saab üldse takistada, kui ma ise otsustan uskuda?
Äkki ongi kõik, mida vajad – lihtsalt üks otsus? Otsus usaldada, uskuda ja lubada oma jõul särada. Sest sa oled rohkem, kui arvad. Palju rohkem.
Leia oma jõud üles. Nüüd.
