Lapsepõlv peaks olema aeg, mil süda on kerge ja mured väiksed. Kuid kui ema depressioon varjutab kodu atmosfääri, võtab see lapse süütusest suure ampsu. Tütred, kes kasvavad üles koos emaga, kes võitleb vaimse tervisega, kannavad sageli nähtamatut, ent rasket emotsionaalset koormat – ning see võib panna nad “vananema” juba enne, kui nad on jõudnud ise täiskasvanuks saada.
Laps, kellest saab liiga vara “suur inimene”
Kui ema on sügavas depressioonis, kaob tal tihti jõud hoolitseda isegi enda eest – rääkimata lapse emotsionaalsest toetusest. Tütar võib alateadlikult astuda “hooldaja” rolli. Ta lohutab ema, loeb tema meeleolu välja juba pilgust, teeb vaikides kodutöid ja püüab olla tubli. Ta ei taha lisakoormat tekitada. Nii hakkabki ta elama nagu täiskasvanu, kuigi hing on alles laps.
Emotsionaalne vananemine – nähtamatu, ent tõeline
Psühholoogid nimetavad seda emotsionaalseks vananemiseks. Tütre sees kasvab vastutus, mure ja sisemine väsimus. Tema arengusse võib jääda tühik – rõõm, mängulisus ja turvatunne jäävad kättesaamatuks. Ta võib õppida oma tundeid alla suruma, vajadusi peitma ja end tahaplaanile seadma.
Selline eluviis võib küll aidata tal hetkeks toime tulla, kuid pikemas perspektiivis võib see põhjustada ärevust, depressiooni või ebakindlust täiskasvanueas.
Miks see mõju just tütardel nii tugev on?
Uuringud on näidanud, et tütred seovad end emotsionaalselt tugevamalt oma emadega. Nad tunnevad intuitiivsemalt ära emade tujud ja tahavad neile toeks olla. Eriti ohtlikuks muutub olukord siis, kui ema ei teadvusta oma seisundit ega otsi abi – tütar hakkab kandma midagi, mis pole tema kanda mõeldud.
Mida saab teha?
Kõige tähtsam on, et ema otsiks ja saaks professionaalset abi. See pole nõrkuse märk, vaid armastuse ja hoolimise väljendus oma lapse vastu. Ka tütar vajab turvalist keskkonda, kus ta saab olla lihtsalt laps – rääkida oma tunnetest, olla kuuldud ja nähtud.
Lapsele tuleb selgitada, et tema ei ole süüdi, et ema on haige, ning teda tuleb toetada, mitte panna rolli, mida ükski laps ei peaks kandma.
