Mida me kahetseme vanaduses?
Kõige enam ei kahetse me oma vanaduses, et vähe reisisime. Me ei kahetse seda, et pöörasime vähe tähelepanu oma vaimsele arengule. Me ei kahetse ka seda, et halvasti kasvatasime oma lapsi või et ei pühendanud end kunstile. Mõned psühholoogid kirjutavad, ei võib olla kahetseme me muidugi ka seda, kuid nad on veel vanadusest kaugel.
Ma rääkisin paljude eakate mõistlike inimestega. Kõige enam kahetsesid nad, et lasid ennast julmalt kasutada. Nad kannatasid teenimatuid ja alatuid solvanguid. Üks daam ütles mulle: «Miks ma ei saanud vastata siis, kui mu ülemus sundis mind töötama kolme inimese eest?».
Veel üks daam meenutas sugulasi, kes tulid talle külla ning elasid ruumis, kus ta oli kahe lapsega ja abikaasaga. Sugulased elasid nii nädalate kaupa külas ning ta pidi koristama, pesu pesema, igaks söögikorraks toidu valmistama.
Oluline oli jääda tarbijate silmis lahke inimesena. Kuid kõigil oli nüüd sellest kahju. Kõik mõtlesid valjusti, et nüüd, vaadates läbielatud aastate peale, loobuksid nad sellest lihtsalt ja rahulikult.
Mida me kindlasti kahetseme – me kahetseme seda, et mõttetult raiskasime oma aega, mõtleme oma pingutustest, ohverdustest, viibimisest vabatahtlikus orjuses. Me kahetseme asjatu kannatlikkust, mida keegi ei hinnanud. Nii et ei tohi liiga palju kannatada. Siis jääb jõudu reisimiseks, kunstiks, jääb aega ka selleks, et lastega ja lastelastega koos olla. Siis tervis jääb samuti püsima ning hinges ei teki kibedust. Peab lihtsalt õppima sõna «ei» ütlema.
Nii lihtne see ongi.
Tuleb lihtsalt ignoreerida nahaalseid palveid ning pühenduda kunstile, reisimisele, lõõgastumisele, puhkusele või isegi laste kasvatamisele…
