Mõnikord ei ole kõige raskem see, mis elus juhtus, vaid see, et sa pidid sellega üksi edasi minema. Ilma pausita. Ilma selgitusteta. Ilma küsimuseta, kas sa üldse jaksad. Päevad lähevad edasi, inimesed ootavad vastuseid, maailm nõuab kohalolu, ja sina õpid kandma raskust nii, et see ei paistaks välja. Sa õpid olema toimiv ka siis, kui sees on vaikus, mis teeb haiget.
On väsimus, mis ei kao magades. See on sügavam. See elab rinnus, õlgades, mõtetes, mis ei oska enam puhata. Sa teed kõike õigesti, aga midagi on ikkagi puudu. Mitte saavutused, mitte edu, vaid tunne, et keegi näeks sind ilma maskita. Ilma “ma saan hakkama” rollita. Lihtsalt sind, sellisena nagu sa oled, sel hetkel, ilma parandamise vajaduseta.
Meil kõigil on hetki, kus me hoiame end koos ainult harjumusest. Harjumusest olla tugev. Harjumusest mitte koormata teisi. Harjumusest öelda “pole hullu”, kuigi sees on. Ja siiski on see harjumus sageli ainus sild järgmise päeva juurde. Mitte seepärast, et sa ei tunneks valu, vaid seepärast, et sa ei ole valmis loobuma lootusest, isegi kui see on vaevu märgatav.
Võib-olla sa ei tea praegu, kuhu sa liigud. Võib-olla tundub, et sa seisad paigal või liigud tagurpidi. Aga ka paigal püsimine tormi ajal on pingutus. Ka hingamine, kui süda on raske, on tegu. Sa ei pea kogu aeg teadma vastuseid. Sa ei pea olema inspireeriv. Piisab sellest, et sa oled aus selle suhtes, mida sa tunned.
Kui see tekst kõnetab sind, siis tea: sa ei ole üksi selles vaikuses. Paljud kannavad sarnast raskust, isegi kui nad seda ei näita. Sinu lugu ei ole tühine. Sinu väsimus ei ole liialdus. Ja sinu olemasolu, just sellisena nagu sa täna oled, on piisav.
Ole enda vastu leebe. Mitte homme, vaid täna. Kui sa jaksad ainult natuke, siis see natuke ongi praegu kõik. Elu ei küsi täiuslikkust. Ta küsib kohalolu. Ja sina oled kohal. Isegi siis, kui sa seda vaevu tunned.
Loe teisi mõtteterasi SIIT
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
