Väike katkent minu raamatust

Katkine, aga elus

On aegu, mil elu tundub nagu killustunud klaas. Kõik, mida sa tundsid ja teadsid, laguneb väikesteks tükkideks, ja sa seisad nende keskel, paljajalu, kartes iga sammu. Need on hetked, mil tundub, et kõik, mida oled ehitanud, on kadunud — inimesed, usk, jõud, lootus. Sa tunned end tühjana, katkisena, ja küsid endalt: kuidas üldse edasi minna, kui midagi enam alles ei ole?

Aga kõige kummalisem on see, et isegi siis, kui kõik on purunenud, süda ikka lööb. Isegi siis, kui hing on väsinud, on kuskil sees midagi, mis sosistab: “Jätka.” See hääl võib olla vaikne ja kauge, aga ta on olemas. Ja kui sa teda kuulad, siis hakkad märkama, et ehkki sa oled katki, oled sa ikka veel elus. Katkine tähendab, et sa oled elanud. Et sa oled armastanud, uskunud, kaotanud, riskinud, kukkunud ja tõusnud. Iga pragu sinu hinges on tõend sellest, et sa oled olnud julge.

Julge tunda, julge uskuda, julge olla inimene. Ma arvan, et inimesed, kes on katki olnud, on kõige ilusamad. Mitte sellepärast, et nad kannatavad, vaid sellepärast, et nad on pidanud õppima taas elama. Nad on kogenud pimedust ja teavad nüüd, kui kallis on valgus. Nad ei hinda enam tühja sära, vaid otsivad sügavust. Nad oskavad kuulata vaikust, sest nad teavad, mida tähendab karje. Katkine inimene ei ole nõrk. Vastupidi – ta on tundnud elu raskust nii sügavalt, et on pidanud õppima kandma rohkem, kui tundus võimalik.

Ta on pidanud õppima hingama siis, kui hingamine teeb haiget. Ta on pidanud leidma valguse seal, kus polnud enam midagi. Ja ikkagi, vaatamata kõigele, ta elab. Kui sa oled katki, siis maailm tundub külm ja võõras. Iga päev on nagu maraton läbi udust. Sa teed liigutusi, räägid, naeratad, aga sees on tühi koht. Mitte keegi ei näe, kui suur jõud on igas sinu sammus. Mitte keegi ei mõista, kui palju energiat nõuab lihtsalt püsti jäämine……

E-raamat on valmis ja seda on võimalik osta juba, aga raamatuga läheb paar nädalat veel aega