Vahel tundub mulle, et mõned tunded võiksid üldse olemata olla. Mul ei ole midagi rõõmu, helguse, kerguse, armastuse, rahulolu ja kõige selle vastu, mis tekitab hea enesetunde. Ent tunded nagu viha, kurbus, valu, hirm, süütunne ja kadedus on olnud mulle tõeliseks proovikiviks – neid on lihtsalt nii ebamugav tunda. Tunded tulevad kuskilt ja meie ülesanne on nendega hakkama saada.
Üks võimalus sellega toime tulla on neid tundeid lihtsalt ära peita. Suruda need sügavale enda sisse, kus neid pole näha ega vahel isegi mitte tajuda. Nii saab väliselt edasi naeratada, olla rõõmus ja näida, nagu oleks kõik korras. See on kiire ja näiliselt tõhus meetod – paraku aga mitte eriti kestev ega tervendav. Tunded on energia, ja kui me selle energia alla surume, jääb ta kehasse kinni. Tekib justkui tomp või blokeering – koht, kust miski enam vabalt läbi ei pääse. Enamasti annab see endast varem või hiljem märku mõne kehalise häda, haiguse või valuna. Me ei oska sageli neid seoseid märgata, sest tundub, et oleme ju “selle tundega” juba ühele poole saanud. Aga keha räägib… ja vahel on see seos isegi nii ilmne, et tahaks naerda.
Mina olen olnud oma elus tõeline tunnete allasurumise tšempion (kahjuks selle eest medalit ei anta). Seetõttu on mul olnud võimalus väga täpselt jälgida, kuidas see protsess kehas toimib. Näiteks – jätsin midagi väga olulist ütlemata ja mu hääl kadus täielikult: nädal aega ei saanud ma sõnagi suust. Teinekord ärritusin või sain haiget, aga suutsin kõik alla neelata – ja järgmisel hommikul oli kurgus valus. On olnud ka olukordi, kus tundus, et sain stressiga hakkama, enesetunne oli isegi hea… aga miks ometi on kael nii kange, et pead ei saa pöörata? Usun, et paljudel meist on sarnaseid kogemusi.
Kuna oma tunnetega toimetulek on mulle tõeline väljakutse, olen palju katsetanud. Üks üsna hästi toimiv viis on tunnete teadlik väljaelamine – anda tundeenergiale mingi väljund, et see saaks kehast väljuda. Seda teeme sageli alateadlikult, näiteks nuttes või karjudes. Veel toimivad hästi joonistamine, patjade tagumine, tantsimine või mõni muu füüsiline tegevus. Seda võib teha loovalt – meenub üks armas tüdruk minu lasteaiaõpetaja päevilt, kellel oli komme viha korral visata jalast sokid ja kingad. Mitte kellegi pihta, lihtsalt eemale. Õues viskas ta kummikud või saapad. Pärast vihasööstu ja nutmist tuli rahu tagasi – ta naeratas ja oli jälle väike inglike. Kõrvalt vaadates – naljakas ja imetlusväärne. Lapsed oskavad ennast sageli liigsetest tunnetest vabastada märksa loomulikumalt kui täiskasvanud.
Väljaelamise kõrval on veel üks leebem ja sügavam meetod – tundes kohalolek. Kui väljaelamine on kantud soovist tundest vabaneda, siis kohalolek tähendab sellele tundele täielikult alistumist. Lubamist. Kehas tajumist. Näiteks, kui kogen kurbust – ma lihtsalt luban sellel olla. Hingan sellesse, sügavalt. Märkan, mis toimub kehas, millised mõtted kerkivad, lasen neil minna ja toon tähelepanu tagasi kehale. Luban kõigel olla. Alistun täielikult sellele tundele – luban sel minuga teha, mida ta vajab. Jälgin ja hingan. Oluline on olla kehas, mitte mõtetes – ja lubada kõigel olla ka siis, kui tunne ei kao.
Mis juhtub? Energia hakkab liikuma. Tekib justkui laine, mis voolab üle keha ja lõpuks vabaneb. Seda on raske kirjeldada, kuid tunnetada on see tõelise vabanemisena.
Selle meetodi ilu peitub selles, et kui oled kohal, ei ole vaja enam karta mitte ühtegi tunnet. Võid neid teadlikult kogeda, vastu võtta ja läbi elada. See toimib eriti võimsalt hirmuga – tunnega, millele reageerimine on sageli alateadlik. Oma hirmule täielikult alistuda on üks julgemaid samme, mida teha. Aga kui see teha, võib hirm kaduda… lihtsalt lahustuda. See on uskumatu kogemus.
Kohaloleku praktika looja Colin P. Sisson on kirjutanud raamatu „Sisemine ärkamine. Kohaloleku praktika“, kust leiab hulga praktilisi nõuandeid tunnetega kohalolekuks. Kui see teema sind kõnetab, soovitan kindlasti lugeda.
Tunded on meie igapäevane kaaslane. Oluline on, et meil oleks tööriistu, mis aitavad nendega hakkama saada ilma, et me endale või teistele haiget teeksime. Tunnete alla surumine võib tunduda lihtne lahendus, kuid võib-olla on meil olemas ka midagi enamat. Midagi, mis päriselt vabastab.
