Inimese üks sügavamaid ja kõige universaalsemaid vajadusi on kuuluvustunne – see sisemine soov, et teda märgataks ja mõistetaks tema olemuse kõige ehtsamas ja siiramas vormis. See pole pelgalt vajadus rääkida ja end väljendada, vaid tõeline igatsus olla kuuldud viisil, mis tunnistab tema väärtust ja ainulaadsust.
Olla mõistetud ei tähenda üksnes seda, et tema sõnu võetakse teadmiseks, vaid et tema tundeid, mõtteid ja kogemusi peegeldatakse tagasi hoolivuse ja aktsepteerimisega. Ja olla vastu võetud sellisena, nagu ta on – oma tugevuste, nõrkuste, valude ja rõõmudega – on kingitus, mis kinnitab talle, et ta kuulub siia maailma just sellisena, nagu ta on loodud. See on side, mis loob turvatunde, kindlustab usalduse ja annab jõu olla julgemalt tema ise.
Olles ärakuulatud ja aktsepteeritud, avanevad inimese hinges uksed, mis lasevad tal kasvada ja õitseda nii, nagu ta oli alati mõeldud.