Sügaval sinu sees peitub valgus, mis ei vaja luba, heakskiitu ega kinnitust – see on su enda tõde, su allikas, su vägi. Kui usud sellesse, mis sinus juba olemas on, avaneb maailm nagu uks, mis ootas just sinu puudutust. Mitte sina ei oota elu, vaid elu ootab sind – et sa astuksid välja, täielikult, kõigutamatult, ehtsalt.
Iga mõte, mis on sinus tärganud, pole juhuslik. See on seeme, mis ootab, et sa sellele hinguse annaksid. Sina oled oma sisemaailma arhitekt – sa oled loonud selle iga värvi, iga kujundi, iga unistusega. See, mida oled hellitanud südames ja kandnud vaikselt kaasas, pole lihtsalt idee – see on sinu hinge keel.
Keegi teine ei tunne sinu tuld. Mitte keegi teine ei saa sinu eest süüdata seda, milleks oled siia sündinud. Ainult sina saad sellele kuju, elu ja lennu anda. Just seetõttu ei tohigi sa oodata, et keegi teine su unistuse ellu viiks – sest nad ei näe seda sellisena, nagu sina näed.
Ole julge. Ole enesekeskne selles kõige puhtamas tähenduses – ära kahtle, kui sinu sees on selgus. Kui sina ei anna endast kõike, jääb su loomine poolikuks ja maailm tummaks. Kui sa ei usu oma väesse, ei saa seda teha ka teised.
Ela oma tõde. Loo oma rütm. Ära karda erineda – just erinevus on see, mis sütitab. Loo tooteid, mis on täis hinge. Loo ruume, kus hing saab puhata. Jaga maailma midagi sellist, mida ainult sina suudad luua.
Maailmas on küllalt kajasid. Sina oled kutsutud olema hääl.
Usu. Ava end. Ja lase valgusel voolata.
