Päev enne pulmi tuli minu juurde parim sõbranna Mari, et rääkida minu peatsest abiellumisest. Ta naljatas, et mäletab, kuidas ma kunagi lubasin, et ei abiellu enne kolmekümnendat eluaastat:
— Mäletad, kuidas sa vandusid, et ei lähe perekonnaseisuametti, kuni oma äri üles ehitad?
Ma naeratasin ja vastasin:
— Kui sa kohtuksid Martiniga, tahaksid ka temaga abielluda. Vaata, milline tore mees mul on! Ta armastab mind väga, ja mina teda. Tal on küll halb abielukogemus seljataga, aga meie lugu saab olema teistsugune. Ma ei ole vastu sellele, et Martin oma tütrega kohtuks – see on ju tema laps.
Mari raputas pead ja ütles irooniaga, et ma peaksin veelkord mõtlema, kuna talle tundus kummaline, et jõuka perekonna ainus tütar kavatseb abielluda kolmekümne kolme aastase mehega, kellel pole äritegevust.
Vestluse käigus kuulsin äkki, kuidas peigmees Martin sõitis hoovi. Katkestasin sõbranna jutu ja ütlesin:
— Lõpeta, kõik saab korda, ma jooksen talle üllatust tegema.
Läksin hoovi külgukse kaudu ja peitusin elava heki taha. Minu üllatuseks ei kiirustanud Martin autost välja, vaid rääkis telefoniga väga emotsionaalselt:
— Oota veel mõned kuud, ma ei saa ju lahutada kohe pärast pulmi. Me pole veel Leeni isaga kõigis rahalistes küsimustes kokkuleppele jõudnud. Ta lubas investeerida minu firmasse korralikult, abistada nagu sugulased ikka. Ja pärast seda, nagu plaanisime – lahutus ja oma teed!
Ma ei suutnud uskuda oma kõrvu, ja vaikides lahkusin tagasi majja. Olles oma tuppa jõudnud, ei seletanud ma sõbrannale, miks ma peigmeest ei tervitanud, ja hiljem, kui Martin tuli, vabandasin end pruudikleidi proovi vajadusega.
Mari küll tajus, et midagi on valesti, kuid ma ei hakanud talle oma peigmehe sõnu seletama. Öeldes vaid, et kõik saab selgeks homme pulmade ajal.
Pulmapäeval käitusin Martiniga vaoshoitult, kuigi ta küsis mitmeid kordi, mis juhtus. Ema rahustas teda:
— Su pruut lihtsalt närveerib, kui ta naiseks saab, ta rahuneb kohe maha!
Naeratasin, sest ema ei kahtlustanud, et ma ei kavatse teda enam naiseks võtta…
Pärast Mendelssohni saatel sõitu restorani, kui kõik külalised ja peigmees olid juba lõõgastunud, võtsin mikrofoni ja ühendasin ekraani USB-mälupulga. Paari sekundi pärast ilmnes ekraanil slaidiseanss, mille olin koostanud Martini endise naise Facebooki lehelt. Pildid, kus nad jalutavad pargis enne pulmi, teevad samme perekonnaseisuametis, õnnelikult mesinädalatel ja teised kaadrid.
Kui ekraan pimedaks jäi, teatasin külalistele ja jahmunud Martinile, et meie pulmast ei tule midagi välja, sest kodus ootavad teda naine ja tütar. Seega tühistan meie abielu ja tema võib nüüd vabaks pidada.
Vaikus oli jätnud külalised sõnatuks, aga Martin üritas midagi öelda. Ma viipasin ukse poole.
Isa tuli minu juurde, lubades pärast kõik ära seletada, ja külalistele pakkusin pidu jätkata, rõõmustades, et ma ei teinud viga, mida hiljem oleksin kahetsenud. Kuigi pettumuse kibedus on endiselt alles, kuus kuud pärast „pulmi“…
